Sten juhendab: ära ole homo ja hakka ometi lapsi tegema!
Minu suureks rõõmuks on peagi käes aeg, kus sugu ja partnerivalik ei defineeri enam kogu inimese olemust. Vanausklike hirmuks kasvab peale uus põlvkond, kellele toa taganurgas pealesurutud tarkused enam külge ei hakka. Külge hakkab hoopis kõik uus ja huvitav. Kui seda oma kodus väga näha pole, siis internet toob kõik moodsa ja hea käbedalt silme ette.
Ma lihtsalt ei mõista, kuidas võtab teatud grupp eesti inimesi endale voli keelata kellelgi õnnelik olla või asub täisväärtuslikku elu toimimist piirama. Kui naabri-Heino ja Ants kokku elama asusid, siis teie palavalt armastatud perepoeg, 8aastane Raimond sellest inspiratsiooni ei saa. Pisi-Raimond on kõiki neid kooselude variatsioone juba sadu kordi nii televusserist kui ka oma taskutelefonist isuga uudistanud. Kas keelame naabrimeestel üksteise leidmise ära, teleka virutame aknast alla ja telefonil trambime mõned head korrad peal? Siis ometi jäävad vanad dogmad kestma ja nii on parem meile kõigile. Küll need haiged gei-inimesed aru saavad, et peavad ikka üldsuse arvamust kuulama, sest isiklik õnn on egoistlik ja tobe ilutsemine. Ühiskonna õnn lihtsalt peab üles kaaluma üksikisiku alandlikud soovid ja unelmad.
Mulle pakkus eriliselt rõõmu ühe Paanika-Jaanika kiljatus Õhtulehe veergudel. Noor naine sai kreepsu Emoji lastefilmi vaatamisest ja kategooriliselt keelas multika näitamise eesti võsukestele. Soovitas isegi valetamist, et emmel-issil pole raha ja ei saa vaatama minna. Näitsiku õud oli põhjustatud latsekeste suunamisest nutimaailma. Kuidas ikka emotikonid muutuvad õnnetuks, kui neid ei kasutata ja rohkem peab telos istuma. Siinkohal ma soovitaksingi noorel proua Hüsteerial kontakteeruda lihatööstusega. See Jussikese viineripakend on out. Mis rõõmus poisike, mis sõbrad?! Verised kanakaelad ja hakklihamasinast läbikäinud tibud peavad selle toote pakendit kaunistama. Kirjuta neile, Jaanika, kirjuta pikalt. Pane otse juhatuse esimehele litakas kirja.
Täiesti absurdne on igal pool näha kolli ja kella peksta selle ümber. Selle suure paanitsemise ja pröökamisega jätate endast äärmiselt lolli mulje. Ma siiralt loodan, et see on vaid mulje. Ja minu südamerahuks näen, kuidas pealekasvav põlvkond on chill. Elab ise ja laseb teisel elada. Olgu see teine pealegi enamikust erinev. Viimaste teadusuuringute andmetel erinevus nakkama ei kipu ja selle kartmine on siiski oma personaalsete lapsepõlvetraumadega seonduv. Äkki mulle ikka meeldis sõber Madise või sõbranna Anni patsutus pärast pallimängu rohkem kui sünnis oleks? Kuidagi muud moodi pole võimalik selgitada seda vihaste kiljatuste jada anonüümses kommentaariumis. Ilmselgelt on neil kiljujatel omal mingi sügav mälestus teistmoodi olemisega kokkupuutel. Ega muidu ju ei ärrita, kui otseselt end ei puuduta — või mis, seltsimehed paduheterod?
