Sten kurjustab: naine, ära kalla omale tervet lõhnaõlipudelit peale!
Järgmine õudusteruum saabub korralisel teatrikülastusel. Pidevalt jääb mulje, et tegu pole mitte oodatud kultuurisündmusega, vaid parfüümipeoga. Nüüd ma saan aru, miks teatrites eriti tugev ventilatsioonisüsteem undab. Nõrgema aparatuuri puhul oleks esimese vaatuse lõpuks saal koolnuid täis lihtsalt.
Minevikust meenub üks mobiilselt ratastel ringi liikuv odöörikast — linnaliinibuss! Seal pakub õrnemale soole tihedat konkurentsi pensionieas meespere. Härrad on mõnest säästukauplusest soetanud hea tugeva odekolonni, mida siis hommikusel ajal kenasti endale peale määrida on saanud. Samas — väike odekolonn mõjub kindlasti kordades paremini kui keskmine asotsiaal oma lisahüvedega.
Parfüümist natukene positiivsemas võtmes rääkides meenuvad oma varasemate suhtluskaaslaste lemmiklõhnad. Olgem ausad — just need samad nende lemmikud omal ajal mulgi jalad nõrgaks ja sõõrmed värisema võtsid. Tobe on asja juures see, et hästi arenenud lõhnamäluga inimesena tulevad meelde ka ühised mälestused, kui tänaval tuttavat aroomi tajun. Praegugi meenub naljakas traditsioon ühe toreda suhtekaaslasega. Töötasin tol ajal teenindajana ning alati tundsin juba minut aega enne tema lähenemist ära tuttava lõhnaõli heljumise. Veider oli märgata endas tuttavliku sooja tunde tekkimist pelgalt harjumuspärase lõhna tajumise peale. Kui muidu toimetasin oma tööasju väsinud ilmel, siis tundes tema lõhnavett aktiveerusin ninaga nuhutades nagu noor politseikoer — kes, kus, mis?
Naistele aga soovitan oma lõhna doseerimisel siiski mõistlikkuse piiresse jääda. Kui on plaan kedagi rajalt maha võtta parfüümi abil, siis ei pea seda kolme kilomeetri raadiuses tegema. Õige inimene leiab teid ka lähemalt üles.
