Sten kurjustab: naised, miks nii palju hädaldate ja ülbitsete?!
Kõige huvitavam siin loo juures on see, et püüdsin tolle eksemplariga kahel luhta läinud katsel elukaaslase rolli etendada. Mõlemal korral pidasime vastu veidi üle poole aasta ja lõpetasime köögipõrandal kakeldes. Suur kannataja suutis mind veenda, et kogu süü lasub alati minul. Kaval naine, pean tõdema. Või siis rumal mina, pean veel suurema kurbusega nentima.
Olles nüüd pea pool aastat sellest keskkonnast eemal, märkan suuri muutusi enesehinnangus ja maailma tajumises. Vaikselt hakkan aru saama, et mina olen ka tähtis. Eelkõige hakkan mõistma, et ma olen olemas ja mul on oma soovid elule. Pideva kurtja kõrval vegeteerides ja teda vaimselt, füüsiliselt ja materiaalselt ümmardades oli see pisike fakt täiesti ununenud. Tema suureks õnneks kuivas suhte ajal minu tutvusringkond imepisikeseks ja ühegi huvipakkuva naisega kokku puutuda ei õnnestunud. Nii tekkiski luulu, et oma partneri käitumine on õigustatud ja probleemi pole olemas.
Ohvri kõrval elades tuleb alla neelata valetamised ja selja taga sahkerdamised, mis on seotud mujalt kui kodust lisatähelepanu otsimisega. Pidevalt kuuleb nutulaulu maailma ülekohtust tema vastu, laulu tekstiosa vaheldub, aga refrään jääb muutumatuks. Sealt saame teada, kuidas tema on ainuke mõistlik tegija oma töökohal ja ainuke väsinud inimene maamunal. Lisahüvena on võimalus vaadata naise tigedat nägu, kuna kõik elus on ju kehvasti! Samal ajal suudab itkeja teist poolt veenda, et kogu halva eest tema elus on siiski keegi muu vastutav. Sel lihtsal põhjusel, et hoopis partner kiirgavat diivaninurgas negatiivsust nagu katkine tuumareaktor! Viimnegi positiivsus tõesti kaob, kui ei taju enda hindamist väärtusliku suhtekaaslasena. Kui suudetakse vaid iseennast kogu aeg tuunida ja tähtsustada, peegli ees keerutada ning vastassoo tunnustavate pilkude peale pöördesse minna. Tõesti kipub siis diivaninurgas susisev tuumareaktor lekkima ja teatud kiirgusi teele saatma.
Pärast suhte lõppu proovisin patsiendiks osutunud näitsikuga sõbraks jääda. Põgus läbikäimine mõnda aega isegi toimis, kuid viimasel ajal on seegi suhtevorm võimatuks osutunud. Iga kohtumine seisneb temapoolses nutitelefonis sipsimises ja suure suuga kiitmises, kui imeline mees ikka uus kalevipoeg teisel pool lahte on. Kui julgen ühe iitsatuse oma elu teemal teha, siis lõpetatakse see jultumus üsna kiirelt: “Ma ei ole ju küsinud midagi sinu elu kohta!”. Nuga lüüakse roiete vahele ning keerutatakse seda nii kaua, kuni teine pool ise seda endale teha lubab.
Suure ohvri õnneks ei küsi ka mina enam mitte midagi tema elu kohta. Küll tuleb uus medvend, kes tohterdab haavu ja kätt hoidma asub.
