Korvisaanu püüdis halva mängu juures head nägu teha, kuid tema semude sõnad panid hoopis mind kõrvalise isikuna teemale pikemalt mõtlema. Nii nagu mõnelgi teisel sujuva jutuga tüübil, on ka minul niinimetatud naiste sebimine veres. Viimane sebimine väärib oma kategoorias Oscarit, kuna ilusa neiuga tutvumiseks sai jalgrattaga põllule vändatud ja koerteeksperti püüdlikult etendatud!

Õhtuse veloringi ajal olin korraks sadulast maha tulnud, et lihaseid ja muid anatoomilisi moodustisi oma kehas venitada. Hoolsa võimlemise ajal julges üks keskmisest armsam näitsik koos vahva koeraga mööda kepsutada. Veidral moel lihased kohe lõtvusid ja enam väga painutada vaja polnud, küll oli vaja koerajalutajale järgi sõita ja kiiresti- kiiresti tutvust sobitada. Minu õnnetuseks ei püsinud kärme loomasõber asfaltkattel, vaid kadus võpsikusse ja sealt suvalisele kesapõllule. Neelatasin kimbatuses ja võtsin endal ise kratist kinni, peast käis läbi mingi vanarahva ütlemine- oled sa mees või kelgunöör?! Kuna ilm oli enam kui suvine, siis kelgunööriks ma jääda ei saanud.

Omal pulss kolmesaja lähedal löömas, seadsin rattalenksu samuti võpsiku ja murumaa poole. Pick-up line’ina hüüdsin viisakast kaugusest „tšau“ ja kiitsin ilusat koera. Toimiski! Edasi panin mängu kõik oma värsked teadmised koertepidamise eripära kohta ja viisteist minutit hiljem sain kodu poole teele asuda ühe uue Facecooki kontakti võrra rikkamana.

Minu suureks õnnetuseks oskab neiu põllult Google imetabaseid oskusi kasutada ja eilsel jalutuskäigul pillas huvitava küsimuse: “Kas kirjutad minust ka loo, kuidas nädalaga naise rajalt maha võtsid?” Pidin selle küsimuse peale maa alla vajuma, kuid maa siiski ei avanenud mu botaste all. Seega mökitasin midagi ebamäärast vastuseks ja jäin uue tuttava sõnade peale koju sõites pikemalt mõtlema.

Kas suures sebimisehoos tasub kohe kõik mängu panna ja niiöelda jackpoti peale minna. Või on veel suurem täismängu võit hoopis tavaline sõprus, mitte südameid murdev järjekordne armuromaan?