Sten on kuri: naine, mis mõnu sa saad alandamisest?

“Aga ma olengi raske iseloomuga ja minuga peab oskama käituda!" Just nii kõlab tema suust selgitus järjekordse solvangute ja solvumiste laviini peale. Tühise kahe kuu jooksul oleme üksteist Facebookist kolmel korral kustutanud ja lõppu kraaklemisele ei paista.

Helge ja roosa lugeja paneb nüüd ette — mis sa siis suhtled sellisega?! No põnev on ju! Jälgida iseenda arengut inimese suhtes, kelle ründed on sama ootamatud nagu skorpioni nõelatorge. Okei, selle õela pisilooma puhul on agressioon juba geenikoodi sisse toksitud. Samamoodi ka minu kallisse silmarõõmu — naine lihtsalt ongi tige nagu herilane!

Oma tigedalt tiivuliselt olen selle mõne kaduvkiire kuuga õppinud ei ütlemise magusat valu. Varem mökitasin nagu puhvis valge kits, kuigi ise tahtsin segava faktori kogu täiega kaugemale planeedile asumisele saata. Nüüd need segavad faktorid sinna ka lendavad, kena kaarega, kusjuures. Viimane õhkutõusja oli üks ammune sõber, kes lahkesti oma püramiidskeemi Reisiklubi mulle ajudesse masseerima hakkas. Norsatasin korra ühele keskmise vihale aetud pullile kohaselt ja vastasin stoilise rahuga: “Mind ei huvita sinu Reisiklubi. Sel teemal ma sinuga rohkem ei vestle.“

Muidugi ei saanud dollarimärke silme ees veeretav semu sõnagi mu jutust aru. Talle jäi mulje, et keegi juba on mind imelise võimalusega tutvustanud ja oma jüngriks värvanud. So let it be, mina igatahes selle ajusurmaga edasi tegelema ei pidanud ja seda tänu kiirele keeldumisele.

Viimane seksikam vaidlus sai naisega ette võetud ülikooli astumise teemal. Eelmisel suvel jäin napilt välja ning seekordse uuesti proovimise kohta sain kena peapesu. Lõpuks ei viitsinud enam neiukese pidevat sõnavoolu minu loll olemise teemal kuulata. Tegin konkreetse ettepaneku koos kandideerida ja katsetele minna. Selle peale muutus omakorda neiu valgeks mökitavaks kitsekeseks ja blokeeris mõneks ajaks kirjade saatmise võimaluse enda kontole. Registreerisin toimunud muutuse kiirelt enda raundivõiduks.

Just nimelt verbaalne verine peks meil virtuaalses poksiringis käibki. Raund raundi järel, ilma lonksu võtmata. Pakun, et sarnast enesekehtestamist ja teise poole tampimist elab läbi iga jumala inimene iga jumala päev igas jumala riigis. Alati võib ju enda kõrvale valida need heleroosad, puhvis ja südamepõhjani head kaaslased. Mida neil meile õpetada on — kuidas rohkem puhvis ja hea olla? Kui aga tuleb kuri hunt … Siis ma olen parema meelega siiski see god damned douchebag, kelleks praegu end koolitan. Hunt hunti ei murra, aga alfa saab alati olla vaid üks.