Link kopeeritud!

Ainsal ajal aastas, mil peaksime nautima rahu, rabeleme me nii, et oleme sunnitud võtma tüki juba järgmise aasta arvelt



Ainsal ajal aastas, mil peaksime nautima rahu, rabeleme me nii, et oleme sunnitud võtma tüki juba järgmise aasta arvelt
Photo by Denise Johnson on Unsplash

Mäletan hästi millised olid meie pere jõulud. Igal aastal koos emaga, mina ja vend, sumpasime jõululaupäeval silmini lumes, et leida just see õige kuusepuu. Ega selle leidmine ei olnud lihtne. Enda metsast ju ei too keegi kuuske, ikka vaadatakse naabri tihnikust. Paras katsumus on teha seda kõike vaikselt ja siis see veel sealt jälgi jätmata koju tuua. Mäletan, et tihti valisime päevavalges kuuse välja ja kui oli läinud hämaramaks, läks ema metsa tagasi ja viis töö lõpuni.

Hommikul rõõmustasime, kui öösel lund oli sadanud — jäljed segatud. Aga oli ka kord, kus meil nii hästi ei vedanud. Tõime naabrimehe metsast kuuse koju, vaatasime veel enne, et keegi ümber kuuse kakerdanud, jäljed maas. Järgmine päev külapealt kuulsime, et too oli metsas kuuske käinud valimas, aga kui saega tagasi tuli, oli kuusk juba läinud! Õnneks jäime karistuseta ja see jäigi üheks naljakaks vahejuhtumiks.

Kui kuusk tuppa jõudis, oli terve tuba kohe kuuse lõhna täis. See nii meeldis mulle, eriti see osa, et vend ei olnud ehtimisest huvitatud ja ema lasi seda alati mul teha.

Toad köeti soojaks, tehti piparkooki ja sugulased käisid külas. Kingitusi ma kusjuures ei mäletagi. Mingeid hetki Jõuluvana tulekust. Kui pettunud ma olin, kui sain viimaks aru, et Jõuluvana ei olegi olemas, et kõik need aastad on see hoopis onu Almar olnud. Oleks siis võinud vähemalt jälgede segamiseks jalanõud ära vahetada. See oli lihtsalt nii läbinähtav!

Seotud lood:

Kuigi usk Jõuluvana olemasolusse kadus suhteliselt varakult, ootasin ma jõule väga. Juba nädal enne kuuse tuppa toomist, läksin ma õhtuti varem magama, sest nii tundus, et aeg läheb kiiremini. Ma alati soovisin, et kuusk toodaks tuppa varem ja ei viidaks välja enne, kui viimane okas kukub, aga jälgis vankumatult traditsiooni ja kui kalendris oli kirjas, et kuusk on vaja välja viia, siis sinna ta ka läks.

Mis nende jõuludega siis nüüd on? Kõige suurema käibega kaubanduslik püha. Juba oktoobris võime kuulda kaubanduskeskustes jõulumuusikat, vaateaknaid kaunistavad ehetest lookas kunstkuused. Ei mingit kuuse lõhna, ega lund. Ainult reklaam, reklaam ja tarbijate meelitamine ühest lõksust teise. Kõik kes vähegi laulda mõistavad, on jõulutuuril. Ülejäänud otsivad poodides meeleheitlikult kingitusi.

Ma ei oleks vastu, kui see püha kalendrist maha tõmmataks. Kas siis poleks lihtsam? Siis ei peaks me keegi jõulude eel otsima viimase hetke pakkumisi kuskile päikese alla, et pääseda sellest tüütust “tunne oma kodumaad” väljasõidust, mis eeldab veel, et sul on tervele suguvõsale kingitused valmis ostetud.

Ainuke aeg aastas, mil võiksime nautida rahu, puhata ja veeta aega kõige kallimatega, rabeleme me nii, et oleme sunnitud võtma tüki juba järgmise aasta arvelt. Kurb on, ja ma arvan, et just selle pärast võime me aina enam märgata, et “kauaoodatud” pühade eel on paljud kodumaalt putku pannud. Lund nagunii ei ole ja vanaema saab need kootud sokid mõni teine kord ka üle anda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare