Ajapikku said lapsed vanemaks ja elu sunnil ja pöördkäikudel läksin lahku ka abikaasast. Ausalt öeldes leidis tema endale noorema naise ja elab nüüd õnneliku elu nendega koos. Mina jäin lastega üksi. Ka siis oli olukord veel talutav — lapsed elasid ju ikka kodus ja iga päev tundsin ma ennast vajalikuna. Tegin neile süüa, aitasin kodutöödes….

Veel mõni aasta tagasi olid ka jõulud kena aeg. Pojad, kes muidu eriti kodus ei püsinud, veetsid jõulud ikka minuga. Teate ju neid pubekaid küll! Kodus olla on igav ja seetõttu nad kondavadki mööda linna ja sõpru. Aga jõuludel valmistasin neile suure jõululaua ja nautsin aega enda perega.

Lapsed sel aastal koju ei tule...

Nüüd on aga mõlemal pojal pruudid. Eelmisel aastal oli üks poeg pruudiga külas, teine läks oma tüdruksõbra perega Saaremaale jõule tähistama. Juba siis olin ma masenduse äärel. Mu poeg valib võõra perekonnaga selle püha tähistamise oma lihase ema asemel! Ma saan aru, et lapsed kasvavadki suureks, aga kuidas peaks ema sellega leppima? Niigi näen ma neid nüüd haruharva ja tahaks ikka vähemalt jõuluaja mõlemaga koos olla. Muidugi oli ka tore oma poja pruudiga tutvuda — tore tüdruk!

Sel aastal andsid pojad teada, et kumbki ei saa minuga jõule vastu võtta. Vanem poeg läheb jälle Saaremaale ja teise poja pruut leidis, et kuna eelmine aasta oldi minu juures, siis tuleb sel aastal jõulud tema perega veeta. Ma ei ole ju loll ega mõistmatu, ma saan ka tüdrukutest aru. Kuid mind ei ole kummagi pere jõululauda palutud, kuigi poisid ju teavad, et olen täiesti üksi.

Ei suuda taluda mõtet, et veedan jõuluõhtu üksinda

Küsisin arstilt antidepressandid ja lootsin, et ehk see aitab mul maailma rõõmsamas valguses näha. Kuid niipea, kui maha sadas esimene lumi, tulid mulle pähe enesetapumõtted. Lugesin isegi artiklit, kus kirjutas, et jõulude ajal tehakse kõige rohkem enesetappe. Vanasti ei oleks ma seda uskunud, on ju jõulud nii maagiline ja ilus aeg. Kuid mõte, et pean sellel päeval üksi kodus istuma…seda ei jõua ma taluda.

Kas ma peaksin endale üksinda jõulutoite tegema? Ahjuliha ju ühele ei valmista…Või verivorste? Ma tunne, et kui ma isegi jõulutoite ei söö, siis jääb see püha minu jaoks täiesti ära. Nagunii olen ma veel üksi ka. Kuidas teised naised, kelle pered mööda ilma laiali, sellega hakkama saavad? Olen ma ainuke, kes ennast seetõttu nii hüljatuna tunneb?

Ma ei ole ju tegelikult mingi erak. Mul on sõpru, kuid ma ei taha ennast nende pere sekka jõuludeks pressida. See tundub kutsumata ebaviisakas ja kutsunud ei ole mind keegi. Loodan, et ehk suudab mulle mingit tuge anda keegi, kes on sellises olukorras olnud? Kuidas neid masendavaid musti mõtted peast eemale peletada?