Pühadeajaks tulevad Kaubamajja müügile südamlike sõnumitega jõulukaardid ja pakkepaber, mille müügist saadud tulust pool läheb Eesti Naiste Varjupaikade Liidule, et toetada nende pakutavaid tugiteenuseid. Tooted leiab suurematest kassadest ja Jõululaadalt.

MTÜ Eesti Naiste Varjupaikade Liit (ENVL) loodi üle kümne aasta tagasi, kuid praegu on suurem osa liidu tugikeskustest riiklikust toetusest ilma jäänud. Liidu esinaise Eha Reitelmanni sõnul hinnatakse aga nende kogemusi kõrgelt ja neil on tugev missioonitunne, seetõttu pakuvad sõltumatud tugikeskused praegu naistele abi peamiselt vabatahtlikuse alusel, sest pole südant jätta kedagi abita.

Annetustest saadud raha kasutaksid nad just nimelt selleks, et tasuda õigusabi ja psühholoogilise abi eest, mida kannatavatel naistel on kõige enam tarvis. „Kui me ei suuda oma nõustajatele töö eest tasuda, lähevad nad mujale tööle, kuid nende teadmised ja oskused perevägivalla teema käsitlemisel on hindamatu väärtusega. Mitte iga jurist ega psühholoog ei suuda perevägivalla ohvreid nende murega aidata, see eeldab spetsiaalseid koolitusi ja töökogemust,” ütleb Reitelmann.

„Peamiselt seostatakse naiste tugikeskuse tegevust öömaja pakkumisega, kuid seda leiaksid abivajajad ka näiteks sugulaste või sõprade juurest. Kõige suurema abi saavad naised ikkagi õigusabi ja psühholoogilise toe näol,” ütleb Reitelmann. „Viimase viie aastaga on tugikeskuste poole pöördunud naiste arv aina kasvanud ning möödunud aastal oli neid ligi 2000. Enamasti olid need naised kogenud vaimset ja füüsilist vägivalda ning seda enda partneri poolt. Meie soov on, et kvaliteetsed tugiteenused oleks kättesaadavad üle Eesti, mitte ainult suuremates keskustes, nagu Tallinn ja Tartu.”

Vägivalda ei osata ära tunda

Tugikeskuste jurist Piia Roosileht tõdeb, et juriidilist abi vajavad paljud naised, sest vägivallatseva elukaaslasega tekivad pikaajalised probleemid lahutusprotsessis, vara jagamises, laste hooldusõigusküsimustes jne. Tegemist on väga delikaatse teemaga, kus on pikad vaidlused ja keerulised probleemid, kus kannatajaks on tihti ka lapsed. Mitte iga jurist ei saa neid naisi õigusabiga toetada, vajalik on spetsiaalne väljaõpe. „Me tunneme ära vägivalla ohvri ja oskame teda oma meeskonnaga (nt psühhoterapeut) terviklikult nõustada ja abistada.”

„Kahjuks on Eestis veel suureks probleemiks see, et vägivalda ei osata ära tunda, ka ametnike seas, ning seetõttu võib naine jääda oma murega üksi. Vägivallatsejad ise on üldiselt väga head manipulaatorid ning räägivad asjast nii, et lõpuks hakkavad ka teised arvama, et küll see naine oligi ise rumal ja käitus halvasti. Siinkohal on hea näide see, kuidas üks mees ei lubanud naisel üksi töölgi käia, sest tahtis kontrollida igat tema sammu. Pärast kohtus aga väitis, et mille üle on naisel viriseda, kui ta igal hommikul autoga tööle viidi ja pärast koju toodi − mees rääkis endast kui heategijast ja hoolitsevast mehest.”

„Vägivallatsev mees võib jätta võõrastele väga hea mulje ning näida igati abivalmis ja korralik pereisa. Nelja seina vahel toimub aga totaalne terror − peksmine toimub tihti ka laste ees, mistõttu võivad nad suureks saades samasuguse käitumismustri üle võtta, kui õigel ajal abi ei saa. Tihti küsitakse avalikult, et miks see naine siis sellise mehe juurest ära ei läinud. Praktikast lähtuvalt võin öelda, et see pole üldsegi lihtne, sest mees võib ähvardada lastest ilmajätmisega, kättemaksuga või lihtsalt on viinud naise enesehinnangu nii alla, et ei suudetagi nii jõuetuna kuskile pöörduda,” ütleb Roosileht.

„Õnneks räägitakse meie ühiskonnas naistevastasest vägivallast aina rohkem ning see aitab neil naistel, kes selle all kannatavad, ka julgemalt abi paluda ja oma õiguste eest seista. Iga inimene väärib eetilist ja lugupidavat kohtlemist, kuid ühelgi inimesel ei lasu sotsiaalset kohustust langeda kellegi ohvriks.

Kes lööb, see EI armasta

„Vägivaldsest keskkonnast tulnud naised ei adu alguses, et neil võiks vaja minna psühholoogilist abi,” ütleb Liidu gestaltpsühhoterapeut Mirjam Püvi, kuid lisab, et just vaimne tugi on põhiline, et sellest ahistamise rattast välja saada. „Uskumused ja hoiakud on kujunenud pika aja vältel ning kannatanud naised peavadki ühel hetkel seda normaalsuseks, et nad n-ö „karistada” saavad. See on nende jaoks justkui tavaline elu osa. Psühholoogi abil hakatakse seda sõlme aga lahti harutama ja uskumusi tasapisi muutma, et naised jõuaks arusaamiseni, et vägivaldne käitumine pole okei.”

Püvi toob näiteks ühe 40ndates aastates kolme lapse ema, kes kasvas lapsena vägivaldses keskkonnas ning valis ka endale mehe, kes teda peksma hakkas. Tal oli väljakujunenud arusaam, et teda tulebki vahepeal karistada, sest ta on selle ära teeninud. Ta proovis küll vahepeal mehe juurest lahkuda, kuid lubadused paremast tulevikust ja uhked kingitused viisid ta varsti koju tagasi. Kui mees aga ühel hetkel oma viha laste peale välja valas, sai naine oma häbitundest üle ning otsis abi. Just nimelt psühholoogi abiga hakkas naine tasapisi mõistma seda mustrit oma lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel ning mõistma vägivaldse käitumise süsteemi, mille tavapäraseks osaks on ka helge tuleviku lubamine, mida tegelikult kunagi ei saabu.

„Vägivalla käes kannatavad naised armastavad tegelikult oma meest, mis teeb lahkumise raskeks, kuid see, kes lööb oma naist või last, ei armasta neid tegelikult. Vägivaldsest suhtest vabanemiseks on psühholoogiline abi kõige alus, sest muidu pöördub naine kergesti tuttavale rajale tagasi. Me loodame, et saame oma meeskonnaga aidata kõiki naisi, kes seda tuge vajavad,” ütleb Püvi.

Pakkepaberid ja jõulukaardid kuluvad pühadeperioodil nagunii marjaks ära. Aitame üheskoos neid naisi, kes tuge vajavad.

Tugikeskuste kontaktid leiad Liidu kodulehelt www.naisteliin.ee.

Artikkel ilmus originaalkujul Kaubamaja poolt välja antavas ajakirjas Hooaeg.