Link kopeeritud!

Jõulupühadel tee peresuhted korda! Pole midagi traumeerivamat kui ema, kes reageerib lapse probleemile sõnadega "saa üle!"

 (13)

Jõulupühadel tee peresuhted korda! Pole midagi traumeerivamat kui ema, kes reageerib lapse probleemile sõnadega "saa üle!"
Photo by Benjamin Combs on Unsplash

Vaimse tervise probleemide kohta liigub ühiskonnas väga palju väärarvamusi alates sellest, et depressioon polegi haigus, vaid mingi tähelepanuhullude moeröögatus, kuni selleni, et haiged on ise süüdi, sest on valesti elanud ja kannatagu seetõttu vaikselt omaette. Tartu Ülikooli sotsioloogia doktorant Merle Purre küsitles 2015. aastal oma magistritööd kirjutades Eesti noori, uurides nende suhtumist vaimse tervise probleemidesse ja nendega kimpus olevatesse inimestesse ning jätkab doktoritööd hoiakute uurimisega meditsiinivaldkonnas.

Miks on oluline vältida stereotüüpe?

Loe veel

Ühiskonnas eksisteerivate inimestena võtame omaks ümbritseva suhtumise ning keelekasutuse ja ei märkagi, kuidas meie sõnavara ja käitumine väljendab negatiivseid hoiakuid, mida me võib-olla iseendale ei teadvustagi, kuid mis sellest hoolimata teevad haiget neile, keda see stigma otseselt puudutab. Maailma terviseorganisatsioon (WHO) defineerib sotsiaalset stigmat kui häbi, põlguse või hukkamõistu märki, millest tuleneb indiviidi tõrjutus, tema diskrimineerimine ning väljajätt ühiskondlikust osalemisest.Merle Purre selgitab: „Meid ümbritsevad ühiskondlikud hoiakud on osa keskkonnast, milles elame. Rääkides psüühikahäirete stigmast, räägitakse tihti — vahel läbisegi — steretüüpidest, eelarvamustest ja diskriminatsioonist.” Lühidalt öeldes on stereotüüp uskumus mingi inimgrupi kohta (nt „Inimesed, kes ütlevad, et neil on depressioon, on lihtsalt laisad.”), selle arvamusega nõustumine ning sellele hinnangu andmine on eelarvamus (nt „Ma vihastan, kui inimesed väidavad endal depressiooni olevat, sest tegelikult on nad vaid laisad.”) ja diskimineerimine tähendab selle eelarvamuse mõjul käitumist, näiteks depressioonis inimese vältimist, halvustamist, temaga mitte arvestamist („Ma ei kutsugi teda kaasa, sest ta nagunii ei tule/tee/saa.”). Stereotüübid on ohtlikud, sest need viivad sellest tuleneva käitumiseni ja kuigi inimõiguste deklaratsioonis oleme kõik võrdsed, on vaimse tervise probleemidega inimestel raskendatud tööle saamine, suhete loomine jne. „Stereotüübid, eelarvamused ja diskrimineerimine ei ole stigma komponendid või osad, need on stigmatiseerimise tulemused,” ütleb Purre.„Stereotüüpne maailmavaade võib viia emotsionaalse reaktsioonini, mis võib omakorda kaasa tuua emotsionaalsel reaktsioonil põhineva käitumise.” Seega seisab vaimse tervisega kimpus olev inimene silmitsi topeltprobleemiga — ta peab tulema toime oma haigusega ja teisalt saama hakkama hirmuga ühiskonna hukkamõistu ees. Häbitunne ja hirm hukkamõistu ning stigmatiseerimise ees on Merle Purre sõnul peamised takistused abi otsimiseks.

Seotud lood:

Noored mõistavad rohkem

Ka Eesti noorte seas levivad täpselt needsamad stigmad — laisast, rumalast, halva iseloomuga, ise süüdi olevast inimesest, aga Purre sõnul on noorte suhtumine seltskonnast, harjumustest, kogemustest ja taustast sõltuvalt siiski erinev. Oma magistritööd tehes ei tekkinud tal tunnet, et tegemist oleks tabuteemaga. Pigem väldivad vaimsest tervisest rääkimist nõukogude pärandiga inimesed ning miks see nii on, pole veel selge. Noorema generatsiooni seas teadvustatakse üha enam, et vaimse tervise häired on reaalne probleem. Stigma on see, mis võrdub teadmatusest, sest enamik vaimse tervise haigusi on varjatud ning avalik kuvand luuakse kõige äärmuslikumate juhtumite pealt, kuna need on need, mis paistavad silma.

Noorte suhtumine vaimse tervise probleemidesse on varieeruv

Kõige sagedamini puutuvad Eesti noored kokku koolimuredega ja sellest tuleneva stressiga, ülepingutamise, väsimuse, uneprobleemidega. Halvustavat suhtumist vaimse tervise häiretesse esineb vähem neil, kes on ise olnud depressioonis või teavad mõnd vaimse tervise probleemiga inimest oma lähikonnast, ühesõnaga on sellega kuidagi kokku puutunud ja näinud, et haigused on tõelised, mitte poos, tähelepanu otsimine, laiskus. Nad saavad aru, et vaimse tervise haigus võib tabada igaüht. Vaimse tervise probleemidega mitte kursis olevatel noortel on kalduvus pidada sümptomeid probleemiks ning ei pruugita näha nende taga haigust. „Ta ongi ju selline,” kõlab tavaline süüdistus. Sageli aetakse vaimse tervise häire segamini iseloomujoonte või arenguetappidega ning kiputakse probleemi madaldama, halvustama, öeldes, et nad võiksid end kokku võtma, ärgu olgu sellised pehmod ja luuserid. Luuseristaatus on üldse mitmetahuline, sest ohumärkidena näevad paljud noored seda, kui inimene on väga üksildane, sest see võib nende arvates mingil hetkel viia vägivalla, näiteks koolitulistamiseni. „Vaimse tervise probleemiga inimest tajutakse ohtlikumana, kuigi reaalsus on see, et just nemad on need, kes palju suurema tõenäosusega vägivalla ohvriks langevad,” sõnab Purre.

"Äkki mulle jääb märk külge!"

Noorte suurimad hirmud seoses vaimse tervise probleemiga tegelemisel on see, et nende „häire” tuleb välja ja märk jääb külge. Purre sõnul tuleb see häbimärgistamise hirm eriti teravalt välja seoses ravimite võtmise või psühhiaatri juurde minekuga, sest kui psühholoogi tajutakse kui normaalset nähtust, siis psühhiaatri juures käimine võrdsustub siiski hulluarsti külastamisega. Teise külje pealt vaadatuna on psühholoogi juures käimise normaalselt ja mittehäbistavaks pidamine omakorda problemaatiline, sest psühholoogi ei nähta ravina. Ta on kuulaja, mitte ravija. Purre: “Psühhiaatrit nähakse kui „päris” ravi. Tema on see, kes kirjutab „tablakaid”. Samuti võib tajuda olulist aspekti diagnoosi määramise näol.” Samas on väga oluline ja positiivne tõsiasi, et psühholoogide vajalikkusest saadavad noored siiski aru ja ütlevad, et psühholoogiga on lihtsam rääkida kui lähedastega.

Ema ütleb: saa üle!

Kurva tõdemusena tuli Purre uurimusest välja, et oma pere ja sõpradega oma vaimsest tervisest rääkimine on noorte jaoks sageli problemaatiline. „Lähedased võivad arvustada ning ei pruugi mõista tekkepõhjuseid ega probleemi olemust,” ütleb Purre. Samuti suhtuvad lähedased pahatihti arusaamaga, et „saa üle”, „probleemi ju ei ole”. Eriti kipuvad probleemi eitama lapsevanemad, sest nad ei suuda endale tunnistada, et nende lapsel on midagi viga. Eitus on kaitse paratamatute enesesüüdistuste ees — mida ma valesti tegin? See tekitab noores tunde, et temast ei hoolita, tema probleem ei ole piisavalt oluline ega tõsine. Huvitaval kombel on „saa üle” repertuaaril ka positiivsem külg. Purre sõnastab seda nõnda: „“Kõik on korras”-repertuaarist tulenevalt võib aga inimene ka jõuda arusaamale, et see, mis temaga toimub, on depressioon. Olukord, kus „kõik on korras”, ent samal ajal pole sinus eneses mitte midagi korras, on mitmed inimesed viinud esmalt arusaamatuse ning siis äratundmiseni.”

Noorte vaimse tervise liikumine teadlikkuse tõstmiseks

Paljud noored tajuvad, et vaimse tervise probleemide stigmatiseeritus tuleb teadmatusest. Näiteks uskumustest, et naeratav inimene ei saa olla depressioonis. Ka meditsioonitöötajad ei oska liiga sageli vaimse tervise probleeme ära tunda ja peavad sümptomeid millegi muu ilminguks. Põhjuseks juba seegi, et vaimse tervise häire all kannatajad on väga osavad seda üldsuse eest peitma. Et luua ühiskonda, kus oleks abiotsimine lihtsam, on Põhjamaade organisatsioonide eeskujul ka Eestis loodud Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine, mille eesmärk on noorte kaasamine vaimset tervist toetava keskkonna loomisesse. Selleks rakendatakse noortelt-noortele lähenemist ning vaimse tervise häiretega kimpus olnud ja sellest paranenud inimesed saavad võimaluse koolides oma kogemusi jagada, näidates noortele, et haigus ei küsi tulles ja see võib juhtuda igaühega. Samuti seda, et paranemine on täiesti võimalik. Noorte teadlikkust tõstes on lootus luua mõistvam ühiskond, milles vanad tabud ja stigmad tasapisi uute tõekspidamistega asenduma hakkavad.

Rohkem infot:

Peaasi.ee

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare