Kunagi ei ole halb aeg hakata oma lapse vastu huvi tundma! Koolivaheaeg on õige aeg selleks, et välja uurida, mis su lapse elus tegelikult toimub
Teadvusta, et depressioon võib tabada igaüht ja ära süüdista!
Ikka kiputakse arvama, et kui elus pole midagi valesti, siis ei saa ka depressiooni tulla. Seda peetakse kas masenduseks, väsimuseks, iseloomujooneks või lihtsalt halvaks käitumiseks. Selline arusaam toob kaasa süüdistused laiskuses, rumaluses, hoolimatuses, tänamatuses jne. Purre: „Oluline on probleemi tunnistamine ja igast suunast süüdistuste välitimine. Keegi pole süüdi, et geenide ja keskkonna kompott on niimoodi avaldunud. Depressioon ei küsi, kas sul on katus pea kohal, kas sul on töökoht, sõbrad, hoolivad vanemad. Keskkonnast tingitud probleemid võivad kaasa aidata, aga depressioon ei küsi millestki.”
Vahel võivad lähedased tunda ka frustratsiooni või viha depressioonis inimese suhtes. See tunne on loomulik, võrsudes tihti lähedase enda abitust tundest antud olukorras, hirmudest või süütundest.Sestap ei tohiks süüdistada abivajajat, miks ta on nii nõrk ja hale või miks ta ei võta abi vastu, kui sa seda üritad anda. Püüa parem aru saada, mida ja miks sa tunned ja mis oleks see, mida abivajaja kõige enam vajab. Eeldus on muidugi see, et inimene on natukenegi ise valmis abi vastu võtma, sest kõrvust kinni võttes ja mülkast välja tirides võib hoopis kehvem tagajärg olla.
Samamoodi peaks lapsevanem vältima enesesüüdistust, sest see seob käsist-jalust ja on täiesti tulutu. Noored ütlevad ise sageli, et nende vanemad ei ole milleski süüdi, sest iga vanem kasvatab lapsi nii hästi, kui ta parasjagu oskab ja suudab. Süütunne on see, mistõttu hädasolijad paljud ei julge abi otsida ja mistõttu lähedased probleemi eitavad. Enesesüüdistamise — miks ma varem ei märganud? — asemel vaata tulevikku. „Mõtle nii — aga ma olen teadlik nüüd ja vaata, mida saab ära teha just praegu,” ütleb Purre.
Kuidas märgata, et lapsel/noorel on depressioon?
„Kõige peamine on märgata muutust. Seda, et miski on teisiti kui varem,” ütleb Purre. Sageli pannakse depressiivi sümptomid ja puberteediea loomulikud muutused ühte patta. Kuidas neil vahet teha? Mis on normaalne ja mis võivad olla ohumärgid? Purre selgitab: „Puberteedieale on omane teatav mässumeelsus ja enesekehtestamispüüded. Kuigi muutuv riietusstiil on teismeliseeale tavaline, võib see peita ka ohumärke. Näiteks kui noor hakkab kandma väga lohvakaid riideid, võib see olla märk toitumishäiretest. Pikk rõivastus ka sooja ilmaga võib peita enesevigastamise jälgi. Mässumeelsus ja vastasseis normaalsed, aga kui tülid eskaleeruvad, esineb vägivalda, seaduserikkumist, koolist puudumine on sagedane, siis pole enam tavaolukord. Teismeliseeale on tavaline kiire ärrituvus, meeleolukõikumised, aga püsiv meeleolumuutus, õppeedukuse langus, pidev kurbus või ärevus on ohumärgid.” Märka, kui laps ei suhtle enam nendega, kellega varem või ta ei tunne rõõmu nendest asjadest, millest siiani.Kui keelatud asjade proovimine kuulub murdeea juurde, siis sagenenud alkoholitarbimine ja narkosõltuvus on kindlasti tõsiselt võtmist väärt. Suurim ohumärk on Purre sõnul üksinda jäämine. „Kui teismeline jääb üksi, ei käi väljas, tal ei ole toetavat gruppi, on see üks suurimaid punaseid lipukesi!”
Uste paugutamine ja dramaatiliselt enesetapust rääkimine ei ole elus teismelisega iseenesest midagi eriskummalist, aga Purre rõhutab, et ülereageerimine on alati parem kui mitte midagi tegemine. Oluline on avatud kommunikatsioon, tuua mittehinnanguliselt välja oma tähelepanekud ja küsida, mis toimub. Märkamise baasilt saad noorega kommunikeeruda ja oma tähelepanekutest teada anda. „Ma märkasin, et sa ei söö/ei käi enam väljas/ei suhtle/sul ei ole enam sära silmis. Mis on lahti?” Ja kuula, ära anna hinnanguid, süüdista või reageeri ülidramaatiliselt! „Ei ole midagi lukustavamat, kui oma murest rääkimisele emotsionaalse vastuse saamine — „Appi, kui hirmus! Kuidas sa nii saad teha/tunda/mõelda?!” ei vii vestlust edasi. Noor näeb, et see pole see inimene, kes teda mõistab,” sõnab Purre. Sama kehtib ka stampvastuste — saa üle, võta end kokku — kohta. Suhtle oma lapsega, kuula teda. Nagu Merle Purre seda väljendas, siis „Kunagi ei ole halb aeg hakata oma lapse vastu huvi tundma!”
Kuidas hoida vaimset tervist?
Depressioonis lähedasega peaks pöörduma ravi saamiseks arsti poole, aga üldises plaanis on Purre sõnul vaimse tervise hoidmiseks kolm võluvõtit: „piisav uni, füüsiline aktiivsus ja regulaarnening mitmekesine söök.” Depressioon ei hüüa tulles, aga vaimse tervise eest hoolt kandma peaks meist igaüks ning lapsevanemad vaatama, et nende lapsed oleksid terved ja tugevad. Olulised on Purre sõnul ka endale puhkusele andmine, enda positiivsete lähedastega ümbritsemine, vajaduse korral d-vitamiini võtmine, et pikk pime aeg üle elada.
Puhkuse teadlik planeerimine võib samuti paljusid aidata. Meist keegi, eriti koolistressis ja vaimselt väsinud laps ei peaks veetma kogu puhkust nutiseadmes. Purre soovitab lapsevanemal (ja ka igaühel meist) välja selgitada tegevused, mis on meeltmööda. „Need võivad olla täiesti uued asjad, mida noor on valmis proovima. Näiteks üheskoos majast välja saamine, koos tegutsemine. Oluline on ka enda akude laadija välja selgitamine. Mis sind laeb? Jalutuskäigud, trenn, jooga?”
Ja mis põhiline — hoia enda vaimset tervist!
„Lähedaste olulisemaid asju on enda vaimset tervist hoida, sest sa ei saa aidata, kui endaga kõik korras pole,” rõhutab Purre. Siin saab tuua lennuki hapnikumaski metafoori — enne teiste aitamist pead maski ise pähe panema. Oluline on vältida enda läbipõlemist, sest siis ei ole sinust ka teistele kasu. „Me kõik oleme harjunud koostama tegemist vajavate asjade nimekirja, aga kui tihti jõuab sinna listi ka midagi enesele pai tegemise valdkonnast?” viskab Merle Purre küsimuse õhku.
Ilusat pühadeaega ja hoidke ennast ning teisi!
