Link kopeeritud!

Läänemaa Naiste Tugikeskuse juhataja Leili Mutso: kuulsin, kuidas mees lohistas selle naise kuhugi kaugemale, naine karjus appi, nuttis ja äkki jäi kõik vaikseks

 (48)

Leili Mutso
Leili MutsoFoto: Tiit Blaat

Eesti Naisteühenduste Ümarlaua 2017. aasta Valge Lindi auhinna pälvis Läänemaa Naiste Tugikeskuse juhataja Leili Mutso, kes liitus Läänemaa Naiste Tugikeskuse tiimiga mõned kuud peale selle loomist 2014. aasta kevadel ja sai kohe tugikeskuse eestvedajaks ja hingeks. Lisaks tugikeskuse tööle on Leili ka üks üleriigilise vägivalda kogenud naiste tugitelefonile 1492 vastajatest, kus ta samuti on aastate jooksul nõustanud sadu naisi. Rääkisimegi nüüd Leiliga tema tööst ja soovist aidata.

Räägi, mis pani sind sellist tööd tegema?

Elan Haapsalust väljas Paliveres ja olin eelnevalt sealses vallas 22 aastat sotsiaaltöötaja, aga kui vallad ühinesid, pakuti mulle uues vallas lastekaitsetöötaja kohat, aga tundsin, et ma ei jaksa seda vastu võtta ja mind koondati. Haapsalu sotsiaaltöötajad koostöös Eesti naiste varjupaikade liiduga olid aga loomas ka siia kanti naiste tugikeskust (Lääne- ja Hiiumaa olid tol ajal Eestis viimased kohad, kus seda veel ei olnud), koolitused juba käisid ja siis kutsuti mind ka. Kuigi mu tervis ei olnud sel ajal tegelikult kõige parem, tekkis hirm, et äkki kui nüüd ära ütlen, et siis enam keegi ei tahagi mind tööle võtta ning seetõttu nõustusin.

Loe veel

Seotud lood:

Minu jaoks oli see aga maailma muutev kogemus ja pusletükid läksid järsku kokku. Tehes 22 aastat lastekaitsetööd sai sageli mõeldud, et mis seal kodudes toimub, kus lapsed käituvad halvasti ja jooksevad ära ning siis sain lõpuks aru, et tegelikult on väga tihti põhjuseks just perevägivald. Pereliikmed on kurvad ja teevad väljas head nägu, aga selle kohta, mis seal kodus toimub, räägivad naised ikka väga koledaid lugusid.

Meenuta mõnda karmi lugu.

Ühest konkreetsest ma ei räägikski, aga raskemad minu jaoks on need juhtumid, kui naistel on vägivalla tagajärjel tekkinud psühhilised häired või kõrvalekalded. Näen, et kui mõni naine jääb koju liiga kauaks ja vägivald on olnud liiga ränk või tema närvisüsteem liiga nõrk, siis sellist inimest aidata on eriti raske, sest vägivald on temaga oma töö teinud. Nad on umbusklikud, lootusetud, ei usu, et midagi toimib, ei pea kokkulepetest kinni ja on ebastabiilsed.

Millised on nende naiste suurimad hirmud ja mured?

Oleneb, mis etapis nad on. Enamasti valitseb hirm vägivallatseja ees — kuidas ta võib hakata käituma, kui ollakse veel suhtes ja on plaan suhe ära lõpetada? Ka hirm lastest ilma jäämise ees, sest mehed proovivad neid kinni hoida rõhutades: “Sa oled halb ema ja sa ei saa hakkama ning, kui sa ära lähed, jääd lastest ilma, sest lapsi ma sulle kaasa ei anna”. See lastest ilma jäämise hirm ongi kõige suurem, aga tegelikult ka suur hirm majanduslikult hakkamasaamise pärast. Paljud elavad ju ka suhtes olles väga kasinalt ja peavad igat senti nuruma.

Sageli vägivalla puhul räägime kannatajatena pigem naistest. Aga mehed?

Jah, öeldakse, et kümnest vägivallatsejast üheksa on mehed ja üks on naine. Täiesti usun, et see nii on ja meie tugitelefonile 1492 on tulnud ka mõned sellised kõned ohvriks langenud meestelt. Tegelikult on helistanud ka mõned vägivallatsejad, kes on endale teadvustanud, et vajavad abi. See on vägivallatsejale suur samm edasi ja siis on võimalik ka muutuda. Mida aga naised ootavad oma meestelt kõige rohkem? Ikka seda, et ta muutuks ja ei käituks alandavalt ega teeks haiget. Paraku on nad väga kurvad, kui nad saavad teada, et üldjuhul mehed ei muutu lihtsalt niisama, ilma asjatundliku sekkumiseta. Vajalikul tasemel sekkumisprogramme Eestis aga veel ei ole.

Millist iseloomu see töö sinult nõuab?

See nõuab kannatlikkust. Sotsiaaltöötajana olin harjunud hästi kiiresti lahendusi otsima ja abi pakkuma, aga vägivalla käes kannatavaid naisi aidates pean olema väga kannatlik. Muidugi on eluohtlikke olukordasid, kus tõesti tuleb hästi kiiresti reageerida, aga üldjuhul peab olema nende naistega tohutult kannatust. Nad hakkavad omas tempos asjadest aru saama ja mõistama, et see pole normaalne, mis nendega toimub. Eks me kõik loodame oma suhetest parimat ja kui nii ei lähe, siis tekib häbitunne, aga tegelikult tuleb vägivalla puhul mõista, et ohver ei ole selles süüdi.

Millal tunned, et sinust on neile naistele suur abi?

Kui nad tulevad tagasi ja näen, kuidas nad muutuvad. Nad on tänulikud ja valmis tulema pärast esmast abi ka tugigruppi, kus näeme eriti selgelt, et nad on muutunud enesekindlamaks, julgemaks, julgevad otsustada ja oma arvamust välja öelda.

Vastad ka naiste tugitelefonile 1492. Millised on sealsed kõige karmimad kogemused?

Sinna tuleb igasuguseid kõnesid — helistavad naised ise, nende lähedased, tihti sõbrannad, kes näevad kõrvalt või isegi naabrid. Proovime esmalt alati saada selgusele, et milles on küsimus ja võtta maha esmane kriisiolukord. Rahustada ja uurida, kui turvaline või mitte turvaline olukord hetkel on ja kas kutsuda kohe ka politsei või mõelda välja muu plaan.

Meenub üks toreda lõpuga õudne lugu, mis mind kunagi väga ära ehmatas. Helistas üks naine, kes jõudis valida tugitelefoni numbri, aga ei saanud hakata rääkima. Mulle tundus, et mees võttis talt telefoni ära, aga kuulsin kõrvalt, mis toimus. Kuulsin, kuidas mees lohistas selle naise kuhugi kaugemale, naine karjus appi, nuttis ja äkki jäi kõik vaikseks. Siis tulid sammud telefoni poole. Vajutasin telefoni kinni ja helistasin politseisse. Ma ei teadnud, kust Eesti otsast see kõne tuli, aga rääkisin politseile oma loo ära ja andsin telefoninumbri. Mõned päevad läksid mööda ja minu jaoks oli uskumatu, kui minuga võttis ühendust politseist kontaktisik, kes ütles, et tal paluti mulle edasi öelda, et see naine sai politseilt abi.

Õnneks või kahjuks ei ole selliseid kõnesid väga palju. Aastate jooksul, mil mina olen tugitelefonile vastanud, on neid olnud umbes kümmekond.

Miks on vägivalla ärahoidmiseks oluline just ennetustöö?

Selleks, et katkestada vägivallaahel. Need pered, kus vägivald toimub, toodavad ise kahjuks uusi vägivallatsejaid kogu aeg juurde, sest kust nad siis muidu tulevad? Kui lapsed saaksid sealt peredest kiiremini turvalisse keskkonda, kus nad ei pea kartma, oleks olukord palju parem. Tihti vanemad ei taipa ega näegi omavahelise vägivalla mõju lastele. See, et lapsel on kõht täis ja riided seljas, on üks asi, aga arvamus, et lapsed ei saa vanemate vahel toimuvast aru, ei vasta tõele, lapsed on ääretult targad. Vägivallaring tuleks lõpetada. Kodud peaksid olema turvalised, et kõik lapsed saaksid olla rõõmsad ja muretud.

Näiteks üks juhtum oli selline, kus üks poeg hoidis ema ja teine isa poole. Selle poja, kes jäi isaga, pruut pöördus mõned aastad hiljem meie poole, sest poeg käitus nüüd temaga samamoodi nagu tema isa oli käitunud emaga. Kardan, et selliseid näiteid on palju, aga me lihtsalt ei tea seda. See grupp naisi, kes meie poole pöördub, on üks väike osa ohvritest. Mõnel võtab see kauem aega ja mõni ei pöördugi ning kannatabki vägivalla vaikselt ära.

Millist tagasisidet oled sa hiljem abi saanud naistelt kuulnud?

Kui on tõsiselt vägivaldne suhe ja mees ei luba naisel sõbrannade ega sugulastega suhelda, siis kaob neil naistel vajalik suhtlusvõrgustik täiesti ära. Mõnel puhul juhtub ka nii, et naine räägib ausalt, mis toimub, aga sugulased ega sõbrad ei usu seda ning hakkavad ise naisest eemale hoidma. Neile tundub see jutt nii uskumatu, sest mees paistab ju nii äge, tore ja lahke. Vahel on isegi olukordi, kus naiste emad ei usu ja ütlevad, et mis sa virised ja kannata ära, sest see peabki nii olema. Kellele sa siis veel räägid? Naiste tugikeskuses on nad leidnud inimesed, kes neid mõistavad.

Mis tunne tekkis, kui said teada, et pälvisid Valge Lindi auhinna?

Loomulikult on hea meel, kui minu panust hinnatakse ja eriti veel nii kõrgelt, aga ütlen, et seda tööd ei saa teha üksi ja seda tunnustust väärivad kõik meie tugikeskuse töötajad ja vabatahtlikud ning koostöövõrgustiku liikmed. See on tegelikult meie kõigi ühine töö, mis annab võimaluse ohvrit kompleksselt aidata. Tahangi tänada kõiki Läänemaa Naiste Tugikeskuse meeskonna- ja võrgustikuliikmeid Lääne- ja Hiiumaal, Eesti Naiste Varjupaikade Liitu, neid vahvaid naisi, kes on julgenud abi otsima pöörduda ja kindlasti ka oma kannatlikku peret.

Kas ja kuidas sa üldse end päeva lõpus sellest kõigest välja lülitad?

Eks ikka vahel lülitan end välja. Kuna sel aastal oleme me kõik Läänemaa Naiste Tugikeskuses töötanud täiesti vabatahtlikult, ilma igasuguse riigi toeta, siis meil on kodulehel kirjas, et valvetelefon töötab kaheksast viieni, mitte ööpäevaringselt, nagu eelmistel aastatel. Kuigi õhtul ma telefoni enamasti välja ei lülita ja võtan kõik kõned vastu, õnneks see väga tihti siiski ei helise. Vahel heliseb ka, aga eks siis saan hiljem tagasi helistada, kui vajan puhkust. Kohtumised abivajajatega saan samuti kokku leppida sobivaks ajaks. Tugikeskuse töö on meeskonnatöö, väga oluline on ka võimalus alati oma headelt kolleegidelt abi ja toetust saada.

Alates asutamisest on Läänemaa Naiste Tugikeskus abistanud kokku üle 300 naise, sh selle aasta 9 kuu jooksul 73 naist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare