Eks siin on kindlasti suur osa nõukogudeaegsel joomakultuurimõjul, aga võiks hakata ju üle saama ja kainelt mõtlema. Minu sünniperes on meesinimesed juba mitu põlvkonda olnud alkohoolikud. Isa alustas trimpamist pidudest, nagu ikka, aga on jõudnud igapäevase üksinda viinajoomise juurde ja keegi suguvõsast isegi ei pilguta silma, sest see on nii normaalne, kui inimene teeb esimese asjana varahommikul ärgates viinapudeli lahti ja kulistab otse sealtsamast. Ma olin tõeliselt šokeeritud, kui mu ema lõdval käel lubas oma väikese lapselapse purjus vanaisaga autosse, sest et noh, ta on ju terve elu sõitnud ja ainult naaberkülla minek ja… Mina astusin vahele ja keelasin mineku, sest lapse ema polnud parasjagu seal. Ega ma tegelikult ei tea, kas lapse ema oleks niimoodi reageerinud, võimalik et oleks lasknud lapsel autosse istuda. Joodiku kõrval elades tunduvad paljud asjad normaalsed, mis väljaspool olija pilgule seda teps mitte ei ole. Purjus peaga roolisolek on üks nendest.

Igaüks meist saab midagi ära teha, et neid roolijoodikutest põhjustatud õnnetusi ja surmajuhtumeid vähem oleks. Astu vahele! Võta võtmed ära! Kutsu politsei! Ei, sa ei ole kitukas ja jobu kui oma purjus pereliikmele politsei kutsud! Sa hoiad sellega tema ja teiste tervist ning võib-olla päästad elu. Vaikides minnalaskmine näib heakskiiduna ja kui kusagilt ei tule reaktsiooni, et see ei ole üldse normaalne käitumine, ei teki ka (rooli)joodikul arusaama, et ta midagi valesti teeks. Kuigi ma saan aru, et joodikuga elades nüristub endagi vaim ja ei viitsi tülitseda, tahaks ainult oma päevakese võimalikult rahulikult õhtusse saata, sest joodikut torkides ei tea kunagi, kuidas ta reageerib.

Täna hommikul tööle tulles möödusin tänaval ühest mehest, kes vestles telefonis kellegagi, konteksti järgi ütleks, et tööandjaga. Jutu sisu oli järgmine: mees oli tööpäeva hommikul vindine ja kinnitas oma ülemusele, et ta on täiesti suuteline tööle tulema ega kuku tellingutelt alla. Kas ta ka tööle läks ja ülemus seda tolereeris, ma ei tea, aga kardan, et küllap see nii juhtus. Purjus peaga töötamine on paljudes valdkondades ikka veel normaalne. Ju on meil häid oskustöölisi nii vähe, et ülemused lepivad ohutusnõuetest hoolimata ka lõhnadega ning pehme keelega töömehega. Tahaks loota, et tuikuv tööline saadetakse ikka välja magama, aga ka veidike švipsis inimene ei ole ju adekvaatne, vaid ohuks endale ja teistele. Hoolimata sellest, et ta kinnitab oma võimekust ning siiamaani pole tõesti midagi halba juhtunud. Ühel päeval juhtub ja siis on tööandjal inspektsioon kukil. Pluss ei saa ju rääkida mingist töökvaliteedist, kui selle on teinud vindised töölised. Minul on igasugune usaldus ehitusvaldkonna suhtes kadunud. Ja küllap on neid joobes töötajaid igal ehitusplatsil ja igas töökojas üle terve Eesti. Purjus eestlased Soomes on juba omaette teema.

Jõulud on see aeg, kui paljudes kodudes on perega koosveedetud toreda aja asemel mitu päeva lauspidu, tülisid, koduvägivalda ja draamasid. Enamik just seetõttu, et pühad tähendavad eelkõige alkoholi ja seda ei võeta mitte pokaalike söögi kõrvale, vaid mitu päeva järjest hommikust õhtuni. Lapsed, kes seda pealt näevad, kasvavad arusaamaga, et alkohol kuulub lahutamatult iga tähistamise juurde ning ebaadekvaatne käitumine ongi norm ning enamik neist jätkab oma edasises elus sama mustrit. Seetõttu kutsun ma kõiki üles enda ja teiste südametunnistusele koputama, jätma pits võtmata, suhtuma alkoholi kui mittevajalikku ainesse, mis võib, aga ei pea laual olema ja kui on, siis ainult mõõdukalt. Minu jõulusoov oleks, et alkoholikultuur saaks väiksegi muutuse paremuse poole ja joobes olemise normaliseerimise asemel hakataks seda pigem hukka mõistma ja naeruvääristama. Nii palju on paremaid alternatiive! Kas te tahate, et teie laste pühademälestused oleksid sellest, kuidas vanemad on lääbakil ja mõni üldse autoga kraavis? Või veel hullem — surnukuuris või vanglas, sest purjusoleku tõttu on kellegi süütu kõrvalviibija elu lõppenud.