Lugeja jõuluelevusest: ootan juba väga jaanuarikuud, kui see kõik lõpuks jälle läbi on
Nii ebapopulaarne, kui mu arvamus ka olla võib, ma ei salli üldse pühadehooaega. Mõned näevad seda kui kõige maagilisemat aega aastas, aga mina näen seda kui aega, mil mu mõtetesse tulevad melanhoolsed mõtted ja mind vaevab tohutu ärevustunne. Ma tean, et pean jõululaupäeval saama taaskord hakkama nende igatsevate tunnetega, sest igatsen oma vanemaid ja lapsepõlves veedetud aega ning vaatama samal ajal sotsiaalmeediast teiste perede õnnehetki. Ise olen samal ajal koos oma kallima perekonnaga, aga eks iga inimene, kel ka endal on olnud armastavad vanemad ja kaunis pereidüll, teavad, et võõra perega olles ei teki ikka seda õiget tunnet. Lapsepõlves ju kujutasid ikka ette, et kui oled kord täiskasvanu, tuled koos lastega oma vanemate juurde ning veedate pühad ühise perega koos. Aga mina seda teha ei saa.
Kui ma olin noorem, uskusin päriselt jõuluvanasse ja jõulupühade maagilisusesse. Ma kirjutasin jõuluvanale kirju ja kleepisin isegi pildid kirjale juurde. Siis panin selle sussi sisse ja hommikuks oli see asendunud šokolaadibatoonikesega. Aga minu jaoks ei ole jõulud enam kunagi samad, ka täiskasvanuna, kui ma jõuluvanale kirju enam muidugi ei kirjuta.
See, kuidas meile reklaamide, filmide ja sotsiaalmeedia kaudu jõule näidatakse, tekitab minus vaid ärevust. Ma justkui peaksin olema kogu aeg helges meeleolus ja rõõmus. Mu kodu peaks olema ehetes ja kuuse all peaksid juba detsembri alguses ootama suured kingid. Terve detsembrikuu peaksin kuulama jõululaule, vaatama jõuluteemalisi filme ja sarju, jooma glöggi (olgu, see on üks hea asi selle juures) ning mõtlema välja, mida jõululauale panna (olete neid lihareklaame juba märganud, või mis?). Aga mina ootan juba väga hoopis jaanuari, kui see kõik lõpuks jälle läbi on.
