Tean, et Sind vaevavad kindlasti küsimused, kuid ma ilmselt ei oska neile kõigile vastust leida. Olen enda jaoks selle asja mõtestanud nii, et tunded teiste vastu peavad tähendama meie armastuse lõppemist. Kui ma Sind esimest korda petsin, siis pidasin seda lihtsalt väikeseks seikluseks, mis ei tähenda midagi. Järgmisel korral sain aru, et midagi on meie vahel valesti, kui see minu jaoks nii kergelt käib. Kolmas kord tundsin, et hoolin oma kõrvalhüppe sihtmärgist rohkem kui sinust.

Ära saa valesti aru. Ma hindan kõrgelt aega, mis me koos veetsime ning pean neid mälestusi kalliks, kuid iga asi saab ükskord otsa ning nüüd on käes lõpetada peatükk nimega „Meie”. Ma kirjutan seda kõike siin selleks, et ei peaks sulle otsa vaatama. Ei, ma ei karda nutma hakata, aga mäletan liiga elavalt neid silmi, millega mind vaatasid, kui eile kodust ära läksin.

Jah, Sina arvad, et meil on kõik hästi. Sooviksid last, koera ja maja. Ma tean ju seda kõike, aga ei saa sinna midagi parata, kui minu tunded on muutunud. Kõik algas tõesti nii ilusti, arvasin, et seekord kestab see igavesti, olin valmis maha rahunema ja Sinuga koos edasi minema. Paraku ei lähe kõik elus nii nagu soovid või loodad. Ma ju tõesti üritasin, ausõna. Püüdsin mööda vaadata kõigist neist pisiasjadest, mis elu aastate jooksul su teele lükkab ning näha Sinus endiselt seda meest, kellesse kunagi armusin. Kuid tänaseks olen aru saanud, et see aeg ei tule siiski enam tagasi ning parem on edasi minna. Eraldi.

Võib-olla Sa ei usu mind praegu, ilmselt pead mind egoistiks ja väärituks naiseks. Mõnes mõttes on Sul ju isegi õigus, kuid tegelikult teen seda niisama palju Sinu kui iseenda pärast. Sa väärid paremat elu kui minusuguse naise kõrval võimalik on. Kindlasti leiad endale kunagi kellegi, kes jagab sinu maailmavaateid ja väärtushinnanguid ning kes ootab Sind õhtul kodus, aurav õunakook laual. Siiski on see Sinu, mitte minu unistus ning tegelikult Sa ju tead, et meie kodu ei oleks iial selline.

Ma tunnen järjest enam, kuidas Sinu kõrval iseennast kaotama hakkasin. Proovisin olla parem naine, kuid lõpetasin ikka teise mehe voodis. Inimest ilmselt nii lihtsalt ei muuda. Ometigi tahan, et Sa teaksid, et ma tõepoolest üritasin ning armastasin Sind kogu südamest. Vähemalt arvan, et tegin seda. Võib-olla ma ei teagi veel, mis see armastus tegelikult on, kuid kindlasti olin Sinuga sellele lähemal kui eales varem.

Paluda, et Sa mind ei vihkaks, oleks vist egoistlik, kuid ma palun, et annaksid aega endale ja mulle ning ei tuleks mind otsima. Ehk ühel päeval suudame taas teineteisele ilma minevikupiinadeta otsa vaadata ja isegi naeratada? Ma väga loodan seda, kuid seni lähen võimalikult kaugele, et mitte näha Su etteheitvat pilku.

Ole õnnelik!