Miks ma seda kirjutan? Sest kuulen nii paljude sõbrannade käest igal aastal, et nad JÄLLE ei saanud kas üldse mingit kingitust või oli see suvaline Säästukast koos piimaga ostetud kommikarp. Naised on näinud vaeva ja ostnud meestele kallid ja toredad kingitused, mille üle meestel tavaliselt tõeliselt hea meel on, aga vastu saavad tavaliselt… mitte midagi.

Aga miks see nii on? Miks te, mehed, ei viitsi vaeva näha? Nagunii te ei tee kingitusi ei valentinipäevaks, naistepäevaks ega emadepäevaks ega pulma-aastapäevaks ja sünnipäeva puhul, kui see üldse meeles on, toote mingi kõige odavama lillekimbu. Muul ajal pole mingit romantikat ega tähelepanu lootagi. Kas tõesti on siis palju loota, et vähemalt siis, kui on ühiskondlik kohustus hea olla ja kinke teha, võtate ka jalad selga ja käite korra kaugemal poes kui kodulähedane viinapood?

Ja mul on veel üks küsimus teile. Kuidas teile selgeks teha, et me, naised, tahame kingitusi saada? Otse öelda, et „kallis, kobi nüüd poodi ja osta mulle midagi ilusat!“ kõlab nagu natuke liiga ülbelt ja võtab jõulumängust koju ilu ära. Kui aga vaikselt püüda vihjata, et kingitus oleks nagu tore küll, siis te võtate seda nii, et ah, suva, ma ei viitsi.

Nii et kõik mehed, kellel on kodus abikaasa, elukaaslane, ema või tütar — kingituste tegemisest te ei pääse. Kui meile kuuse all pakke pole, siis ärge imestage, kui sel ajal, kui teie oma kingitust paberist lahti harutate ja rõõmustate, kuulete teisest toast või vannitoast vaikset nuuksumist ja teie kõrval istub õhtu läbi üks väga vihane ja nutetud silmadega naisolevus.

Tee oma naisele kingitus, kurat!