Miks kaotavad jõuluprallel mõistuse nii ontlikud pereemad kui viisakad ülemused?
Olgem ausad, viisakatest pidudest on firmaürituste puhul üsna raske rääkida. Ütleme otse välja — tegu on joomingutega. Ainult kellegi korteri või maja asemel korraldatakse need tavaliselt natuke peenemates paikades ning inimesed viitsivad end natuke rohkem üles lüüa. Ka min näen alati enne üritusele minekut tavalisest rohkem vaeva, sest tavalisest kontorikostüümist on kõrini. Meigin end korralikult, teen ilusa soengu ja valin väga hoolega rõivaid pesust ja sukkadest kuni mantlini välja. Just, pesu peab ka korralik olema, ka viisakatel abielunaistel, sest ainult jumal taevas teab, kuidas see õhtu lõpeb…
Stripipokkerile järgnes pöörane seks klaasseintega kabinetis
Korra on näiteks lõppenud stipipokkeriga. Millegipärast kippusid tookord eriti agaralt kaasa lööma keskmisest korpulentsemad keskealised daamid, kes pokkerist muidugi suuremat ei jaganud, küll aga olid nad väga hea meelega nõus endal riideid seljast heitma. Kui ühel proual oli seljas küll natuke võidunud, kuid vähemalt üsna mõistliku väljanägemisega rinnahoidja, siis teine ilmselgelt ei arvestanud, et õhtu jooksul tuleb tal pluus seljast võtta…ja kui ta seda lõpuks tegi, ilmus nähtavale selline vanaemalik beež ja venimisjälgedega kole asjandus.
Üks paar tõmbas mängu lõppedes riided selga vaid selleks, et need kümme minutit hiljem ühes lukustatava uksega kabinetis seljast heita ja unustada, et seinad ei ole eriti helikindlad…
Kes poleks mõnel peol kolleegiga vallatlenud
Sel ajal, kui osad meist kaardimängu käigus riideid seljast heitsid, mängisid teised pudelikeerutamist. No tule taevas appi, mis seal kõik selgus… Ontlikud pereisad paljastasid oma räpaseimad fantaasiad, muidu tagasihoidlikud müürilillekesed pajatasid oma lesbiseiklustest ja grupiseksist, üks tüdruk demonstreeris tema kõrval istuva abielumehe peal, kuidas ta kodus oma meest erutab ja kuidas käib üks viisakas suudlus. Mulle tundus, et ta tahtis seda meest lihtsalt ära süüa…teised aga vaatasid, plaksutasid, naersid ja mõned võtsid paaridesse ja proovisid järele ka. Pildimaterjal, mis pärast pidu saadeti, oli üsna...humoorikas…
No ja neid kordi, kui kolleegid lihtsalt ei julge teineteisele järgmisel päeval otsagi vaadata, sest eelmisel õhtul ohtra alkoholi mõju all tehtud suuremad või väiksemad vallatused on veel liiga värskelt meeles, pole vist mõtet kokku lugedagi. Tõstku käsi, kel südametunnistus selle koha pealt puhas. Kes ei ole kordagi mitte ühegi kolleegiga peol siivutult flirtinud, riivatult tantsinud või muud maailma enda ümber unustades suudelnud?
Miks ma neid käsi just ülemäära palju ei näe…?
Olen isegi libastunud...
Ühel järjekordsel peol maandusin ma isegi pärast umbes kaheksat kokteili poolkogemata ühe ülišarmantse noormehe käte vahele. Olin teda tegelikult juba ammu silmanurgast piilunud, kuid korraliku abielunaisena ei olnud mul enne seda saatuslikku õhtut mõttessegi tulnud ühegi kolleegiga tööväliseid asju ajama hakata. Eriti veel endast nii palju noorema mehega, kelle suhtestaatuseks on Facebookis märgitud „in a relationship.” Ja loomulikult olin ma kuni selle hetkeni olnud üks neist, kes purjus abielurikkujate üle valju häälega nalja viskab ning pärast iga pidu kontoris imestanud, kuidas eelmisel õhtul teineteist leidnud paarikesed nüüd rahulikult koos töötada saavad. Selgub, et never say never kehtib endiselt. Kaotasin mõistuse, sest mu abielu oli sel hetkel kriisis ning see noor ja uskumatult hurmav mees suutis tol hetkel vajutada just õigetele nuppudele…End sellisest olukorrast avastades (teate ju küll, kuidas mõnikord „ärkad” keset situatsiooni nagu unest üles ja taipad, et midagi veidrat on tegelikult toimumas), vaatasin ma ringi ja nägin, et tantsupõrandal oli veel üsna mitu sellist paarikest, kel tegelikult teineteisega üldse mingit pistmist olla ei tohiks, kuid kelle keeled olid kogemata sattunud teineteise suhu. Ning mu hea sõbranna (kah abielus!) oli veerand tundi tagasi lahkunud meie otsese ülemusega, härra aga olevat samal ajal võtnud kõne oma naisele, et tal läheb veel natuke aega. Aga kummalisel kombel ei tundnud ma hiljem erilisi süümekaid, võib-olla just seetõttu, et kõik mu ümber tegelesid ringi aelemisega ja see kuidagi tundus nii...loomulik...
Ettevaatust, püsisuhtes või abielus olevad inimesed!
Miks ei suuda inimesed end firmaüritustel vaos hoida? Kas on põhjuseks tööstress, millest hetkeks vabanemine lööb mõistuse täielikult sassi ning kaotab mälust kõik failid abielu, laste, tööeetika ja ametisuhete kohta? Või leiatakse alkoholi mõju all rohkem ühiseid jooni nendega, kellega iga päev külg-külje kõrval asju aetakse ja suitsunurgas naerdakse? Igatahes abieluinimesed peaksid oma mehi või naisi üksinda asutuse jõulupeole saates arvestama, et a)kaasa joob end seal täis ja laseb end ära võrgutada, b)kaasa joob end seal täis ja asub siis ise oma lemmikuid jahtima (ega lõpeta enne, kui eesmärk saavutatud), c)kaasa joob end seal täis ja teeb end kõikide kolleegide ees täielikuks idioodiks näiteks oma privaatseid kehaosi uhkelt demonstreerides või keset tantsupõrandat oksendades.
Kas sellepärast, et tööst väsinud inimesed julgevad end lõpuks lõdvaks lasta või on lihtsalt jõulumeeleolu nii ülev, et kõik käitumis- ja viisakusreeglid unustatakse, ei tea, aga just jõulupidudelt pärinevad minu kõige veidramad ja humoorikamad mälestused. Ootan põnevusega selle aasta prallet!
