Tuttav tunne: täna ostad uhked punased nahksaapad, ja kolme päeva pärast on need ununenud… Šopahooliku jaoks ei olegi asi konkreetse asja ostmises, vaid just ostmiskogemuses — sellega kaasnevas naudingus, nagu osutavad uuringud. See joovastav tunne on võrreldav šokolaadi söömisega, kosutava õllesõõmuga pärast väsitavat päeva või lausa langevarjuhüppega. Sa oled hetkeks õnnelik, mured hõljuvad minema ja maailm tundub palju ilusama kohana.

Meie ajul on loomulik võime vabastada dopamiini, kui kogeme midagi nauditavat. Ka disainerkingad võivad endast midagi uut, tundmatut ja põnevat kujutada, ja joovastav tunne pärast ostu on taas tagatud. See selgitab ka seda mõnevõrra tühja tunnet, mis tekib vaid paar tundi pärast ostu — dopamiini tase on langenud.

Kust siis algab probleem? Ilmselgelt pole see probleem, kui inimene ostab endale pärast valulikku lahkuminekut lohutuseks luksusliku pesukomplekti. Kui aga poodlemine tekitab suhtes lahkhelisid või kui sellest saab ainus moodus, kuidas negatiivsetest tunnetest vabaneda, siis on juba tegemist probleemiga. Minu kogemused psühhoterapeudina on näidanud, et iga sõltuvuse või sundmõtte taga peitub vajadus, mis nõuab lahenduseks midagi muud kui järjekordne poest ostetud asi. Tihtipeale on asja taga terve hunnik lahendamata tundeid, mis on aastate jooksul kuhjunud. Põhiline on selgeks teha, mida sa tegelikult vajad ja kuidas seda saada. Küsi endalt, milliseid tundeid sa poodlemisega rahuldada püüad? Armastuse või läheduse puudus, vähene kuuluvustunne ja madal enesehinnang võivad kõik olla tegurid, millega peaks tegelema, selmet neid poodlemisega alla suruda.

Tahame kõik tunda armastust, olla aktsepeeritud ja õnnelikud, aga kui meie vanemad pole meid õpetanud ja juhatanud neid emotsioone kogema, siis kuidas me peaksime alustama? Päris kindlasti ei taha ma siin süüdlasi otsida. Vanemad andsid endast parima, mis nad oskasid, oma teadmistega, mille olid omakorda saanud oma vanematelt. Jääme lõksu, kui püüame välja selgitada, kes meie õnnetuses süüdi on. Liigu edasi: otsi erinevaid mooduseid, kuidas oma tunnete ja vajaduste eest hoolt kanda. Mõnikord, kui olen üksi ja õnnetu, märkan, et olen terve kommikoti tühjaks söönud või klõpsanud 120 telekanalit mitu korda läbi või ostnud järjekordse paari uusi pükse. Mu peast jooksevad läbi sellised etteheited: jälle sa ei suutnud ennast kontrollida; kas sa siis ei näinud, et need püksid on sulle nats kitsad; ja sa nimetad ennast veel psühhoterapeudiks, kes on spetsialiseerunud sõltuvustele…

Kui ma juhtun oma vanade harjumuste juurde naasma (mida aeg-ajalt ikka juhtub), siis üritan ilma kriitikata märgata oma sisedialoogi ja öelda endale: noh, ma õpin oma negatiivsete tunnetega toime tulema ja see on normaalne, et vahel on tagasilööke. On mul midagi südamel? Kas ma tunnen ennast õnnetuna, üksikuna, ärevil? Lepime kokku, et järgmine kord, kui ma ennast nii tunnen, helistan ma mõnele sõbrale, lähen jalutama või joon tassi kummeliteed ning vaatan, mis tundeid see minus tekitab.

Igasugustest sõltuvustest paranemine, ka poodlemissõltuvusest, on eluaegne teekond. Mõned soovitused: a) sea reegliks, et maksad ostude eest sularahas, mitte pangakaardiga — nii on raskem raha välja käia; b) kirjuta oma kulutused üles — see avab su silmad, sest sa näed siis täpselt, kui palju ja mille peale sa raha kulutad. Teadmine aga annab omakorda valikuvõimaluse; c) proovi ette aimata, millal see ostuimpulss tekib, ja leia teisi võimalusi, kuidas neist tunnetest võitu saada.

Ja muidugi on abi avameelsest jutuajamisest lähedastega või professionaalne abi. Kui võtad selle riski ja näitad teistele oma tõelist, haavatavat poolt, seda ebaperfektselt perfektset sind, siis tunned harvem vajadust šoppama minna, sest sa leiad toetust ja tunned ennast armastatu ja aktsepteerituna täpselt sellisena, nagu oled — sa ei pea selleks uusi punaseid saapaid ostma.