Minu ilusaim hetk: kuidas võhivõõras minu jaoks nii olulise asja korda ajas ja mu südant sellega alatiseks soojendama jääb
Mõtlesin kohe päris kindlalt, et Ei, ma ei kirjutagi sellest, sest olen heategijale korduvalt ja korduvalt kinnitanud, et see tunne jääb soojalt mu südamesse elu lõpuni, aga kui nüüd teiste väikseid rõõme loen, mõtlen, et aga miks mitte jagada häid emotsioone ning ka tegusid teistega
Sain FB-s tuttavaks ühe mehega. Kommenteerisime esialgu niisama ühes grupis teineteise postitusi, sai nalja tehtud ja nokitud üksteise kallal. Huumorimeel tundus sobivat ja mingil hetkel hakkasime messengeris jutustama. Oli november, hingedekuu ja jutu käigus tuli välja, et olime mõlemad endale väga kallid inimesed surma tõttu kaotanud. Tema aastaid tagasi, mina suhteliselt hiljuti. Tundsin kahetsust, et polnud veel haua peal jõudnud ära käia, kuna see on mu kodust kahe tunni sõidu kaugusel, et ilus ja hea oleks kalmule hingedepäeval lilli ning küünalt viia.
Ja siis ta pakkus, et kuna tema elab oluliselt lähemal ja et tal vaba aega piisavalt, et äkki ma räägiks, kus haud on ja mis nimeline maetud, et tema võtab ja teeb selle asja minu heaks ära Lampi, põhimõtteliselt täiesti võõras inimene, niimoodi heast südamest teisele täiesti võõrale inimesele sellist asja pakkumas … Olin rabatud. Päriselt hämmeldunud, et kas tõesti, ma ei suutnud uskuda, et selliseid inimesi maamuna peal veel on ja muidugi ajasin ma vastu, et ohh, ei ole vaja, küll ma ise saan ja jõuan, teen ja käin. Aga ta oli visa. Käis peale, nagu uni. Põtkisin veel vastu paar jõuetut korda ja andsin lõpuks järele.
Paari päeva pärast ta läkski. Käis enne vaatamas, mis seis hauaplatsil on ning siis sõitis poodi lilli-küünlaid ostma. Ta muidugi andis mulle sellest teada. Istusin siin arvuti taga ja imestasin omaette, et ta on ikka täiesti uskumatu tüüp. Platsile on maetud 3 inimest, meil oli juttu vaid ühest neist, kelle pärast mina südant valutasin. Ja nagu sellest kõigest vähe veel oleks, et ta sellise teene mu heaks tegi (arvestasin, et ta viib vaid ühele platsile lilled), taris ta ka teistele hauanaabritele lilli ja küünlaid. Ta kulutas päris arvestatava summa. Wau. Suur wau!
Endal hakkas mul natuke hinge peal ikka kripeldama miski… Pidasin vastu ehk paar nädalat, võtsin ühel nädalavahetusel ette ning sõitsin isegi kohale. See pilt, mis avanes, oli täiesti uskumatu. Kaks nädalat oli tema käimisest möödas ja need roosid, mis vaasis seisid, olid justkui täna sinna pandud. Nii tugevad, jõulised ja värsked nägid nad välja. Ei olnud neile külm liiga teinud ega olnud neil kõige pisematki märki sellest, et närbuma hakkaksid. Väga ilus ja värske.
Mul ei olnud sõnu, olin tõsiselt südamest liigutatud, soojalt ja sügavalt. Seisin, vaatasin ja imestasin omaette seal päris jupp aega, hing suurt tänutunnet täis.
Ma tean, Sa loed ja tunned end ära. Olen Sind kordi ja kordi tänanud ja kinnitan, et said mu südames omale väga erilise ja sooja koha. Tänu Sinule on mu jaoks nüüd iga aasta november selline kuu, kus tunnen tohutut tänulikkust ning soojust, see on nii-nii eriline tunne!
Suur tänu Sulle selle eest!
Oled oma südames väga hea inimene.
Saada ka sina meile oma lugu: AUHINNAMÄNG | Teeme jõuluootuse helgemaks! Kirjuta meile oma jõuluimedest ja südantsoojendavatest hetkedest, mille eest oled elu lõpuni tänulik. Võid võita väga uhke jõuluteemalise auhinna Iittalalt! Lugusid ootame aadressile naistekas@delfi.ee
