Naine pahandab: elukaaslase perekond küsib jõuluks kalleid kinke, mida muidu endale lubada ei saa, aga hea palga peal vend ju võib kinkida küll

Jõulud on nüüd kohe-kohe käes ja eks minagi olen hakanud juba mõtlema sellele, mida kuuse alla lähedastele soetada. Sel aastal olen tegelikult ekstra tubli olnud: tänaseks on mul ainult üks kink puudu. Teised ammu ostetud või ise tehtud ja endal vähem stressi jõuludeks valmistumisega.

Aga mind ajab pahaseks hoopis see, mis toimub minu elukaaslase pere poolel. Olen mõned pisikesed kingid ka neile juba muretsenud, aga elukaaslasel on kombeks ka nende suurimaid soove täita. Ja me ei ole mingid rikkurid, kes saaksid endale kõike lubada, aga perekonnast me tõesti vast oleme kõige suurema rahakotiga.

Küsisin juba paar kuud tagasi elukaaslaselt, et mis ta siis plaanib oma õele ja vennale kinkida ning kas nad on oma wishlistid juba teele pannud. Selles küsimuses oli ka natukene sarkasmi, sest ma teadsin, et kui mu elukaaslane küsib oma pereliikmetelt väga väikeseid asju ega taha nende rahakotti koormata, siis tema pereliikmed panevad oma kujutlusvõime ikka korralikult tööle.

Selguski siis näiteks, et õde oli palunud endale sooja mütsi ja salli. Ma siis küsisin, et millist mütsi ja salli, kas ühevärvilist või mustriga, tutiga mütsi või ilma. Ja kui ta siis need küsimused edastas, selgus, et õde ei tahagi enam salli ja mütsi. Nüüd tahab hoopis printerit. Vend tegi samamoodi, alguses ütles, et ega midagi suurt ei ole vaja, küsis väikese asja, aga siis olles natukene mõelnud, mõtles ümber: vaja uut mantlit. Ja muidugi mitte mingit odavat kiirmoeketi mantlit, vaid korralikku.

Ma saan aru küll, et me teenime rohkem ja nende arust justkui saame neid asju endale lubada, aga selle peale ei mõtle keegi, et me näeme praegu roppu vaeva, et saaksime enda perele suurema kodu. Lapsed kasvavad ja neil võiksid olla eraldi toad, endalgi läheb juba kitsaks ja kaua sa elad neljakesi väikeses korteris. Ja nüüd on ka sada eurot kuus arvel, et ei peaks liiga suurt laenukoormust võtma. See muidugi kedagi ei huvita, jõulud on ju andmise aeg.

Mulle tundub see kõik uskumatu, sest meie peres pole keegi mingeid kingisoove kunagi letti ladunud. Isegi, kui olen küsinud, ei ole sealt kunagi mingit suurt soovi tulnud. Emale sobib kokaraamat, vennale lauamäng ja isa ei tahagi midagi. Aga elukaaslase perel on vaja viimanegi välja lüpsta.