Noor naine: mis teha, kui mu lapsepõlves hüljanud isa just enne jõule välja ilmub ja raha nõuab?
Umbes poole aasta eest ilmus mu isa välja. Ei mingit pidulikku lillede üleandmist ja siirast vabandamist, lihtsalt üks päev helistas ja ütles, et tal vaja rääkida. Küsisin, kuidas üldse numbri sai: tuttavate tuttavate käest. Saime kokku. Siis ta isegi vabandas ja ütles, et oli aastate eest omadega ummikus. Rõhutas, et ta ikkagi hoolib minust, võiks isegi öelda, et armastab mind. Sõnades kõlab see paljulubavalt, aga kehakeelest lugesin välja, et ta ei mõtle seda südamest.
Andsin 200 eurot, siis juba 300
Peagi selguski, et tal oleks abi vaja, vanad võlad klaarida. Ütlesin talle järsult, et ma praktiliselt ei tunnegi teda, miks peaksin teda aitama. Ta seletas pikalt, et on üritanud end muuta, aga vanad asjad ikkagi kaelas. Olen vist teatud asjades liiga pehme ja hea inimene. Andsin talle 200 eurot. Ta üritas mängida isa — käis vahel külas, rääkisime elust-olust. See oli minu jaoks väga raske, aga ma ei osanud selles olukorras kuidagi käituda. Peagi küsis ta veel 300 eurot, andsin. Aga peagi viskas mul üle, ma võin olla pehme, aga mitte rumal. Sain aru, et ta jätkuvalt joob, lisaks käib kasiinos. Ma ütlesin, et ei soovi teda enam kordagi näha, eriti pärast kõiki neid kannatusi, mis ta mulle elu jooksul põhjustanud.
Läheme ajas tagasi. Isa ja ema läksid lahku, kui ma olin kolmene. Tahaks öelda, et mõni mälupilt neist koos ikka on, aga see oleks enese petmine. Olen neid emotsioone saanud vaid piltidelt, mis vanaema mulle näitas (ema albumites neid polnud, kõik ära visatud). Isa ei maksnud meile sentigi. Ema on kange ja iseseisev naine, ta ilmselt ei hakanud küsimagi, oligi veendunud, et sellelt mölakalt ta raha ei taha. Vast ka sel põhjusel, et mina ei peaks kunagi isa ees end võlglasena tundma. Kasvasin üles ühes väikeses kohas ja vähemasti siis (90ndate alguses) oli seal veel abielu hinnas — isegi, kui olid kõrvalsuhted, jäädi kokku. Ikka loosung „kuni surm meid lahutab“. Minu klassis oli veel vaid üks tüdruk, keda samuti kasvatas ema. Nii lapsepõlves kui koolis tundsin end tihtipeale kõrvalejäetuna, kui räägiti perekonna teemadel. Ja need isadepäevad, mul on siiani selle tähtpäeva suhtes väga vaenulik hoiak.
Puukisa, kes ei jäta rahule ja viitab seadusele
Nagu ka ema lootis, mul pole siis isa ees ühtegi hingelist ega ka rahalist võlga. Tundsin end väga uhkelt, kui isa paari kuu eest lõplikult pikalt saatsin. Vähemasti nii ma arvasin. Aga just nüüd, enne jõule, ilmus ta uuesti välja ja rääkis, et ta polnud seda öelnud, et tal on kopsuvähk, vaja ravimeid ja üldse — mina pean teda aitama. Ma olevat tema ainuke laps ja üldse lähisugulane. Paistab, et googeldada ta oskab, viitas isegi, et perekonnaseadus ütleb, et lastel on kohustus hoolitseda oma abi vajavate vanemate eest. Mis paraku nii ongi, loomulikult saab nn rongaisade puhul seda ka vaidlustada, aga bürokraatia kadalipp on tihe ega pruugi ka aidata. Isa on juba 65-aastane, haige ja tea, võib-olla vajab edaspidi erihooldust. Mõtlen juba õudusega, kuidas mul justkui lasub vastutus. Tal endal pole sentigi hinge taga, peamiselt vaid võlad.
Praegu on lihtsalt ummikseis, ta küsib raha, olen eitavalt vastanud. Tean, et ravi ta saab, aga jah, edasine on segane. See mõjutab kogu mu argielu, võtan antidepressante ja olen endise mina hale vari. Sõbrad küsivad, mis on valesti, ma pole tahtnud selgitada. On puuküürnikud, mul on siis puukisa, ei jäta rahule ja on kui vari kogu aeg olemas. Hoopleb, et mina pean tema eest vastutama.
“Toredad” jõulud tulevad tõesti, lisaks kõigele muule pean ka sellega tegelema. Ma tõesti ei tea, on sellest olukorrast üldse väljapääsu?
