Link kopeeritud!

Pihtimus: mu lapse isa on vist jõuluvana, sest ta ilmub välja ainult jõuludel...

 (21)

Pihtimus: mu lapse isa on vist jõuluvana, sest ta ilmub välja ainult jõuludel...
Unsplash / Caleb Jones

Minu ja mu poja isa teed läksid lahku juba varakult pärast lapse sündi. Tülitsesime meeletult tema esimese eluaasta vältel ja veidi pärast poja esimese sünnipäeva tähistamist kolis mees meie juurest minema. Ja seda üpris jäljetult. No mitte päris... ta ilmub välja kui on jõulud või lapse sünnipäev. Esimesel aastal oli tal jultumust ka isadepäeval nägu näidata, aga edaspidi ta seda viga ei korranud.

Loe veel

Rahalises mõttes oli lahkuminek sõbralik ja et mees teenib päris hästi, panistab ta igal kuul lapse kasvatamisse üpris heldelt. Rahaliselt siis, ainult rahaliselt. Alates sellest kui mees meie juurest lahkus, on ta näidanud üles äärmiselt väikest huvi lapsega aja veetmise vastu. Ehkki lahkuminek oli inetu ja minus puuduvad igasugused soojad tunded selle mehe vastu, on ta aga siiski mu lapse isa ja soovin, et ta oleks oma poja jaoks olemas. Oma initsiatiivil olen saatnud pilte ja paaril korral on ta külla tulnud ja lapsega veidi aega veetnud... Aga tõesti vaid nii minimaalselt kui vähegi võimalik. Töö viib teda sageli välismaale, kuid see pole vabandus. See pole kunagi vabandus kui sul on laps!

Küll aga seisan ma aastast aastasse sama probleemi ees. Mees tahab veeta koos lapse sünnipäeva ja kohe eriti oluline on talle veeta jõulud koos lapsega. See siis tähendab, et ta kutsub end ise meile külla, ka siis kui olen välja pakkunud, et ta saaks lapse vahetult pärast sünnipäeva või näiteks teisel jõulupühal. Saaks siis selles suhtes, et laps veedaks aega tema ja oma vanaema ja tädiga. Nimelt, mehe ema ja õde on lapsega siiani lähedased ja suhtleme sagedasti. Ainult mehele ma poega ei annakski, on ta ju lapsele praktiliselt võhivõõras.

Alati on mees jõuludel lihtsalt sisse sadanud. Suur kingitus lapsele, külakosti pererahvale ja ongi kohe aasta isa. Saab teha lapsega pilte, postitada neid Facebooki ja uhkusega näidata, milline imeline isa ta on. Poisile, kelle lemmikvärvigi ta vist ei tea... Täielik s*tapea! Aga kui ta juba kohale on ilmunud, siis me teda välja viskama ei hakka. Minu kui ema süda mõtleb, et lapsele on ju tore kingitus, lapsele on isa vaja... Jah, oleks ka ülejäänud 364-l päeval aastas teda vaja, aga las siis olla vähemalt see üks õhtu. Ja jälle ma lepin, et mees õhtu meiega veedab. Järgmisel päeval kirun end, sõiman meest, kaeban sõbrannadele... kuni uue aastani.

Sel aastal paistab taas samamoodi minevat. Eelmisel nädalal saatsin mehele lapse jõulupeost pildi ja video, millele ta isegi ei reageerinud. Aga mitu päeva hiljem kirjutas, et ostis pojale jõuludeks kingituse ära ja uuris, kas veedame 24nda õhtu taas mu ema juures. Kiusatus oli vastata, et ei, oleme mujal. Nuputagu siis. Aga suutsin vastata ainult "jah". Ja siis viskasin telefoni peaaegu et katki.

Sõbrannad on nuputanud, kas minus elab lootus, et mees tuleb täielikult meie juurde tagasi. Et kas seetõttu lasen ta jõuluõhtul uksest sisse. Ei, ma tean, et meist ei saa enam perekonda. Ja ma tean, et kui ta ei veeda lapsega muud aega kui ainult jõuludel ja tema sünnipäevapidudel, ei ole ta ka neid toredaid pidusid meiega ära teeninud. Aga ometi... ma lasen ta sisse. Ja mul on veidi segaduses poeg, kelle arvates ongi normaalne, et isa on mingi kauge nähtus, kes aeg-ajalt end kingituse tagant ilmutab. Mul pole ka vendi ega enda isa enam, pojal puudub igasugune isafiguur. Ja siis ma hoiangi tallle alles seda üht. Kaks korda aastas.
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare