Aasta on alanud ning tõenäoliselt on usinamatel juba ka uusaastalubadused antud. Ikka need põnevad lubadused, mida ma sel aastal teistmoodi teen, kuidas parem inimene olen, oma tervise ja heaolu eest rohkem hoolitsen ning üleüldist elukvaliteeti tõstan. Võib-olla on mõni plaaninud võtta endale uusi harjumusi argipäevadesse sisse, vahest ehk on mõnel uued rituaalid või hoopis päevakava. Kindlasti on ka neid, kes soovivad ellu viia suuremaid muutusi — vahetada töökohta, osta/üürida uus eluase ja kolida uude kohta, leida endale armsam või muuta kardinaalselt olemasolevat, võib-olla mitte nii rahuldustpakkuvat suhet, reisida unistuste maale, muuta totaalselt oma välimust näiteks uue soenguga või teha midagi muud sellist suuremat kui lihtsalt hommikune Päikesetervitus.

Enda poolt tunnen, et olen tõeliste muutuste keskel. 29.detsembril avastasin kodus suure imestusega, et mul ei olegi veel järgmise aasta kalendermärkmiku sisu ostetud. Tavaliselt, st varasematel aastatel, on see mul olemas olnud juba novembri lõpus. Sel aastal ostsin selle 30. või 31.detsembril. Mina! Superplaneerija! Tulevikus elaja! Plaanide tegija! Vau! Olin enda üle üllatunud….

Ja teine asi — tavaliselt, st varasematel aastatel, on mul alati juba aastavahetuseks olnud lõppev aasta paberi peale kokku võetud ning teise paberi peale uue aasta lubadused kirja pandud. Olen alati seda väga tõsiselt võtnud ning endale kõrged, lausa stressi ajavad eesmärgid seadnud (eriti aasta tagasi, Tenerifel “puhkusel” olles ma muud ei teinud, kui planeerisin oma aastat). Sel aastal vaatan end imestusega kõrvalt, kehitan õlgu ja tunnistan, et mul ei olegi veel ei aastat paberi peale kokku võetud ega uusi lubadusi antud. Ja mis kõige huvitavam — minus ei ole ka närvilisust sellega seoses. Eelmisel aastal oli samamoodi, et need suured põhiplaanid sai kirja pandud jaanuarikuu jooksul, peamiselt teisel poolel, kui reisil olime, aga sinnamaani oli minus mingi rahutus, ebakindlus, ebakõla. Plaanid polnud ju paigas, maailm polnud turvaline, kindel, ma ei teadnud täpselt, mis-kuidas tuleb! Aga nüüd — chill. Tean, et küll ma ühel hetkel natuke nende peale mõtlen…. Kas siis siin blogis avalikult või omaette paberi peal, seda ainult oma kallimaga jagades. Kas toimub see mõne argipäeva õhtul või ootame nädalavahetust, ei tea... Ja taaskord olen imestuses, sest ma üldse ei põe! Inimesed ikka muutuvad, eksole!

Eelmises postituses kirjutasin, et miks need (uusaasta)lubadused üldse olulised on. Miks anda lubadusi, mida need meile pakuvad ja mida annavad. Kuigi ma ise sel aastal neid veel andnud pole, ma ikkagi pooldan neid. Lahe ju, kui mingid põnevad eesmärgid on kirjas, motivatsioon kõrge ja selles pimedas looduses on uut hingamist ja energiat tunda.

Kuidas aga pidada kõigest loetud päevad tagasi antud lubadusi?

Mõtlesin erinevatele variantidele, mida ise olen kasutanud ja mida olen kuulnud ning toon need siinkohal punktidena ka välja:

* kirjuta need paberile, ühte kohta üles
Kui mõtted, lubadused ja plaanid saavad paberi peale kirja, siis muutuvad need reaalsemaks. Kui nad saavad erinevate paberinurkade asemel ühele lehele või kohta kirjutatud, siis muutuvad need veelgi enam reaalsemaks. Pane kõik oma lubadused, plaanid ja eesmärgid ühte kohta kirja, et neid kiiresti leiaksid ja ühest kohast lugeda saaksid. Kirja pandud mõte on hoopis midagi muud, kui mõeldud mõte!

* hoia neid kohas, kus lubadusi pidevalt näed
Mis silma alt läinud, see sageli ka meelest läinud! Seetõttu on kaval, mõttekas ja eesmärgipärane hoida oma märkmikku või paberit, kuhu kirjutasid lubadused üles, kohas, kus seda pidevalt näed. Kleebi see paber kontoris näiteks seina peale või kodus vannitoa peegli kõrvale. Hästi sobivad ka külmkapi uks, esik või näiteks arvuti taustapilt. Miks mitte ka arvuti salasõna, et peaksid seda igapäevaselt sisse toksima ja endale seeläbi eesmärki meelde tuletama.

* telefoni saad panna meeldetuletusi
Nutitelefonid las siis olla nutikad ning tuletagu Sulle Su antud lubadusi meelde. Olenevalt lubadusest pane endale kas igaks päevaks, nädalaks või kuuks näiteks meeldetuletus või alarm, mis Sinu eest selle meeldetuletamise töö ära teeb. Ma ei ole tugev äppide-guru, aga kindlasti on mingeid äppe, kuhu saad oma eesmärgid kirja panna, nendele tähtajad või mõõdikud taha panna ning lasta end siis pidevalt meelde tuletada.

* kasuta sõpra
Ma olen ise tundnud ja räägitakse ka laiemalt, et kui pead oma eesmärke jagama või täitma kellegagi koos, siis on motivatsioon oluliselt suurem. Niisiis kasuta ära oma sõpra, kolleegi, lähedast vms, räägi talle oma plaanist ning palu tal teatud intervalli tagant Sulle helistada või kirjutada ning küsida eesmärgi täitmise kohta. Kui pead kellelegi aru andma või kontrollkõnesid tegema, siis piinliku olukorra vältimiseks oled Sa tõenäoliselt usinam oma eesmärke ellu viima. Ikka jube nõme on kolmandat korda järjest sõbrale tunnistada, et Sa pole mitte midagi teinud oma lubaduste täitmise nimel või taaskord ei ole Sa suutnud ühte või teist asja oma ellu rakendada.

* vea kihla
Nojah, kihlveod on sellised “lollikindlad” asjad, mis pea alati toimivad. Siiski töötavad need minu meelest vaid siis, kui inimene, kellega kihla vedasid, on Su jaoks autoriteet ning kui kaotusvalu on tõeliselt kehv ning võidurõõm mõnusalt magus. Ehk siis kihlveo auhind peab olema motiveeriv ja silmi särama panev. Siis kindlasti pead oma lubadusi!

* premeeri end ka ise
Lubaduste täitmine on justkui kohustus. Me anname endast energiat välja. Elu armastab aga tasakaalu ning kus miski läheb tasakaalust välja, sinna tekib sünergia. Seetõttu leian ma, et lubadusi andes ja neid ka täites tuleb pidevalt endale miskit ka vastu anda, hoides energiavahetuse tasakaalus. Ehk teisisõnu — premeeri end. Mõtle välja väikesi preemiaid, mis haakuvad Su lubadustega ning hoiavad Su motivatsiooni kõrgel.

* las lubadused olla realistlikud
Tegelikult peaks see olema 1.punkt, sest kui lubadused ei ole realistlikud, siis on äärmiselt raske neid ka täita. Aga ikkagi, vaata oma antud lubadused, nende maht ja täitmise kohustuse intervall üle ning hinda objektiivselt nende realistlikust. Mina tegin eelmisel aastal selle vea — panin endale peale nii ulmelised plaanid ja eesmärgid, tundes nii suurt vastutust ja kiirelt ka vastumeelsust. Loomulikult enamus plaane jäi vastumeelsuse tõttu täies mahus realiseerimata…. Täna olen ses osas juba targem ja seetõttu julgen selle realistlikkuse ja mõistlikkuse punkti siia sisse ka kirjutada.

* räägi oma lubadustest teistele
Mida rohkemad inimesed teavad, et Sa lubad 3x nädalas trennis käia, mitte magusat süüa ning kaalus 7 kilo alla võtta, seda suurem on Sul sotsiaalne kohustus ka oma lubadust pidada ja sõnu tegudes näidata. Ehk siis — räägi oma sõpradele, lähedastele ja kolleegidele, mida Sa oled lubanud, sest nemad aitavad Sul neid ellu viia!

* täida tabelit
Pea märkmikku või tee tabel, kuhu paned plussi/mõõdiku iga kord, kui oma antud lubadust täidad. Näiteks kui igapäevaselt lubasid mingeid tegevusi plaani sisse võtta, siis peab iga päeva tulema üks pluss. Tee kas eraldi tabel või pane riste kalendermärkmikusse. Kui tahad veelgi tublim olla, siis las kalender olla avalik, et ka teised saaksid seda näha.

* liigenda suured eesmärgid väiksemateks
Mulle meeldib, kui eesmärgid on suured ja lennukad, aga samas olen ka tundnud, et liiga suured eesmärgid tunduvad esmapilgul kauged, käega katsumatud ja pea võimatud täita. Pannes kirja aga iga väiksema sammu ja etapi, mis mind täna eristab sellest suurest eesmärgist, saan hakata astuma neid väikeseid samme suurema poole. Nii tundub unistus reaalsem ning kergemini täidetav.

Vot nii, sellised said minu soovitused. Usun siiralt, et kui nendest kasvõi mõndasid kasutusse võtta, siis on lubadustest kinnipidamise protsent suurem. Tasub proovida, sest millega Sul riskida on?

Getteri blogi leiad SIIT!