Minu inspiratsioon on minu vanaema. Arvan, et tema on olnud see, kelle sõnad ja teod on minu elu kõige rohkem mõjutanud ning kellelt olen saanud kõige suuremat tuge.

Hoolimata oma üpris raskest ja keerulisest elusaatusest on vanaema suutnud alati säilitada väga optimistliku ellusuhtumise ning püüab igas asjas leida midagi head. Tema motoks on, et virisemine edasi ei vii ja halamisega maailma ei päästa ning ta on rõõmsalt, püstipäi ja alati naerulsui purjetanud läbi elu.

Tema on olnud see inimene, kelle poole olen alati saanud pöörduda, kui meel on kurb, elu ei ole läinud nii, nagu olen soovinud, mind on tabanud ootamatud halvad üllatused või lihtsalt on olnud vaja kedagi, kelle õlal end tühjaks nutta.

Vanaemal jätkub alati häid sõnu ja lahkust kõikide vastu. Ta on oma vanaemalikul moel hoolitsenud nii minu kui mu õe sõprade eest, saates neile tudengiaja näljaperioodil kartuleid või hapukurke, tal ei ole kunagi kahju loovutada üks kootud kinda- või sokipaar külmetavale abivajajale ning kodututele koertele on ta pannud toitu ja aidanud kodu leida.

Vanaema tegutseb alati kahe põhimõtte järgi, et elu läheb edasi ja ja et seda tuleb elada nii, et endal poleks pärast piinlik. Need põhimõtted on ta kõikidele oma järglastele edasi andnud ning me tunneme suurt rõõmu ja uhkust oma vanaema üle, kes on lihtsalt maailma parim!