Hämardub. Sajab vaikset ja pehmet jõululund. Endalegi märkamata olen jõudnud Müürivahe nurgal asuva maja juurde. Jah, ikka ja jälle seesama maja. Ei saa mina sellest ei üle ega ümber. Seisatan ja heidan pilgu kolmanda korruse akendesse. Nende taga valitseb pimedus ning mulle näib, et see on lausa vaenulik, otsekui tahaks küsida, mida sa siit veel otsid…

Heakene küll, ma ei vaata enam, aga sellest uksest tohin ju ometi mööda astuda. Astungi ning seisatan tahtmatult. Uks on lahti ja seest paistab keerdtrepi algus. Jah, ma tean, et täpselt 40 astet viiksid mind mu kodu ukseni. Astun kõheldes lähemale. Piilun ülespoole, koridoris valitseb vaikus. Mis siis sellest ikka juhtub, kui ma nüüd mõned trepiastmed ülespoole läheksin? Ja ma lähengi, süda ärevalt, peaaegu et kuuldavalt põues põksumas. Seisatan kolmanda korruse ukse ees. Palju, palju aastaid tagasi tõstis üks pruunisilmaline oma õnnest särava noore naise üle selle ukse läve …

Otsin taskust võtit. Ei, mul ei ole ju enam selle kodu võtit… Puudutan ukselinki ja uks läheb imekombel lahti. Astun aralt sisse ning pühin jalad.

Üks tuttava näoga naine pikas sinises seelikus, valge pitsiline põll ees, tuleb rutakalt suurest toast ja kiirustab kööki. Ütlen tere, aga ta justkui ei näekski mind. Köögist kandub esikusse hapukapsa ja ahjuprae, sekka veel piparkookide ja värskeltküpsetatud saia lõhna. Kavatsen just vaikselt edasi astuda, kui keegi hüüab äkki: „Kati!” „Jah”, sosistan tasa ning peaaegu et minust läbi kiirustab köögi poole üks pruunisilmaline. Oh, ma ju tunnen teda. Pidime täna õhtul laste juures Kalamajas kokku saama. See siin, kes oma Kati järele kiirustab, see on ju minu armas… Ma kuulen neid köögis jutustavat.

„Lapsed on praegu oma tubades, nüüd võiks ehk selle kingikoti köögi ukse taha peita”. „Õige küll, tee seda”, vastab Kati nõudega kolistades.

Hoian end väheke kõrvale, kui pruunisilmaline magamistuppa ruttab. Paistab, et mind ei ole nende jaoks olemas, nad ei näe ega kuule mind… Paotan ukse Mihkli tillukesse tuppa — poiss on selili oma kušetil. Jah, muidugi, teadsin kohe, kui ta naeru kuulsin. Tal ju käes oma lemmikraamat „Totu kuul”. Oh, kui ammu pole ma enam seda tema nakatavat naeru kuulnud. Ei teadnudki, et sellest nii suurt puudust tundsin. Silitan pojakese pead ja piilun teise tuppa, kus tüdrukud kuidagi kahtlaselt vaiksed on. Ei nad tülitse, ei nad mängi. Nad on end kenasti riidesse sättinud ja nende pilgud on ärevalt ukse poole suunatud. „Kuule”, sosistab Krõõt Marile „nüüd läks isa küll kingikotiga köögi poole”. „Miks isa ja miks kingikotiga? Eks ikka jõuluvana toob ju kingitusi…”. „Ah, rumaluke”, ohkab Krõõt. „Jah, muidugi on Sul õigus, ikka jõuluvana”. Ma ju tean, et Mari on veel jõuluusku, aga ma tean ka, et Krõõtki on oma vana ja katkisevõitu tuhvli aknalauale Mari  väikese sussi kõrvale poetanud… Nad kõik siin mängivad veel Mari pärast jõulumängu. Võtan väikese tasakesi sülle ja tõmban Krõõda oma kaissu. Kui me võiksimegi nii jääda, kuulates teisest toast kostvat nöbinina naeru..

Ometi ma tõusen ja lähen suurde tuppa. Seal ta ongi, meie ilmatu kõrge jõulupuu. Suur ja salapärane kui õhtune mets. Värvilised laternad, jõuluehted, kuuseküünlad ja üleval tipus täht. Jah, see on kaunis, nagu igal aastal on olnud. Kui ma vahel harva juhtusin jõuluajal üksi kodus olema, siis süütasin kuusel vaid üheainsa küünla — kõikidele oma kadunud kallitele — ja imetlesin selle võbelevat vastupeegeldust igal hõbedasel kuulil.

Akna all ümmargusel laual on omaküpsetatud piparkoogid ja herkuloküpsised. Puhta valge käteräti all peidab end kringel ja seal, selle kõrval, veel suur ümar purukook…

No ja mis meil siis siin suure laua peal on? Muidugi — kartulisalat, seened, kurgid, tomatid… kõik ju metsast ja oma aiast toodud ning purkidesse seatud. Seal köögi ukse taga on üks ütlemata tore sahver, mis igal sügisel oma riiulid mõnusalt täis saab. Ei. Mitte poest ostetud kraami, vaid ikka oma kätega tehtud.

Piilun korraks magamistuppa. Jah, mu pruunisilmaline on tõepoolest sealt seinakapist kingikoti ära viinud. Istun hetkeks meie lohkuvajunud voodile. Kui hea oli siin magama jääda, pea tema õlal ja käsi tema peos…

Kahju, ma ei saa siia enam kauaks jääda. Aga ma pole veel pruunisilmalise ema Aamat näinud. Köögis segab Kati kapsaid ja suured vaagnad ootavad ahjust tulevaid hõrgutisi. Pruunisilmaline seisab siinsamas ja maiustab marineeritud kurkidega. Ma ei sega neid. Las toimetavad ja tunnevad oma elust ja perest rõõmu, niikaua kui see veel võimalik…

Teen lahti Aama toa ukse. Vaata siis, tema on omadega väheke jänni jäänud. Veel mõned viimased kingitused on pakkimisel. Piilun üle ta õla. Mis seal siis on? Sukkpüksid lastele (see on ju ilmatu defitsiit!), siis vist paistab sealt kootud kampsun Mihklile, lisaks veel kootud kleidikesed tüdrukutele. Milline vedamine neil! Ja mida ta nüüd selle viimase paberi sisse pakib?! Oh, Aamake, kallike! See on nüüd küll midagi minule — suur tükk juustu! Lähen istun hetkeks ta suurde tugitooli. See tool oli sageli mu pelgupaik, kui elu haiget tegi. Põgenesin siis siia, tõmbusin kerra, ja Aama silitas sõnatult mu pead. Aama!

„Sööma!”, hõikab nüüd mu pruunisilmaline. Ja äkki on kõik kohad vadinat täis. Minu peret ootab jõululaud. Aama on oma toast välja lipsanud, Mihkel  „Totu” käest visanud ja tüdrukutelgi on äkki väga kiire hakanud. Pruunisilmaline on hetkeks oma Kati kaenlasse haaranud ja vajutab kiirustades laksuva musi tolle ahjukuumusest õhetavale põsele. Ja nii nad lähevadki… Astun neile järele. Aga juba nad istuvad lauas. Ma tean, et kui soe toit on söödud, toob Kati oma küpsetised lauale. Ja siis koputab köögiukse taga jõuluvana ning kõik mu kolm särasilmset last tormavad üksteise võidu ust lahti tegema. Sel hetkel nad teavad raudselt, et jõuluvana on olemas. Ja sellest pole üldse midagi, et see valgehabe on jälle mujale kiirustades kingikoti lihtsalt ukse taha poetanud… Ja need kingid — lihtsad ja omatehtud — valmistavad mu lastele ja ka kinkijaile endile suurt ja puhast rõõmu.

Vaatan neid veel ukse juurest. Ah, kuidas ei tahaks minna. Kuidas tahaksin küll jääda sinna koos nendega. Aga isegi kui nad mind näeksid ja kuuleksid, nad ei tunneks ju mind ära. Häid jõule, mu kallid. Sulen enda järel vaikselt oma kodu ukse, kodu, kust tuli aastaid tagasi välja kolida, ja astun trepist alla. ..

Õues sajab pehmet laia jõululund, maja uks on äkki taas korralikult kinni ning kolmanda korruse aknad külmad ja pimedad.

Nüüd hakkab mul kiire. Kell on palju. Torman trammipeatuse poole. Minu kolme lapse pered ootavad mind ühes mõnusas Kalamaja puitmajas omaküpsetatud kookide, küpsiste, ahjuprae ja kapsastega ning sügisel purkidesse seatud kurkide, tomatite ja kõrvitsatega… Ning siis koputab uksele jõuluvana …