51aastane tööotsija: iga äraütlemisega langeb mu enesehinnang...
Täna ilmus Naistekas lugu 23aastasest tööotsijast, kes on pidanud paljudes tööandjates pettuma. Ühes artikli kommentaaris räägib natuke vanem inimene enda kogemustest — näib, et Eesti praegusel tööturul on väga raske igas vanuses tööotsijal.
Mõistan täielikult artikli kirjutaja frustatsiooni. Ka mina olen juba üle poole aasta otsinud tööd ja ei jõua ära imestada tööandjate käitumist.
Toon mõne näite: konkurss kestab kuupäevani 15.09 (pühapäev). Saatsin oma CV enne tähtaega ja 16.09 hommikul sain meili tänuga kandideerimise eest, kuid samas teatati ka, et kandidaat on juba valitud ja asub järgmisel nädalal tööle. Siit minul küsimus — kas siis valik toimus öötundidel? Milleks panna välja konkursi kuulutus, kui tegelikult on kandidaat olemas? Või kasvõi oleksid siis personalitöötajad pisut targemad ja vastaksid mulle nädala pärast, et te ei osutunud valituks. Olen ise olnud pea 20 aastat personalijuht ja sellist käitumist ma küll ei ole kunagi lubanud. Kui töötaja on olemas, siis pole vaja kuulutust panna — erafirmadele pole ju sellist kohustust! Kui ikka tahetakse kuulutus panna, siis tulek väga korralikult läbi mõelda, kui pikaks ajaks ja millal hakata inimestele tagasisidet andma.
Teine probleem, millega mina olen kokku puutunud, on selline: kuna ma ei ole enam esimeses nooruses, vaid 51-aastane, siis kandideerimisel üritan aru saada, kes selle tööandja juures töötavad. Kui saan aru, et kõik on noored, siis otse loomulikult ma ei kandideeri, sest saan ju aru, et noored tahavad enda hulka ka noort. Kui aga olen aru saanud, et inimesi on asutuses erinevas vanuses, siis olen ka oma CV saatnud. Ja mis siis on välja tulnud? Tore, mind on kutsutud grupitööle. Mul juba lootus suur — kuna olen töötanud keskastme juhina ja kogemus on pikaajaline, küllap see siis on olnud ka minu plussiks. Võin ka julgelt lubada eelmise töökoha kolleegide käest oma tausta uurida, sest mul pole olnud konflikte, ma pole intrigant ega muidu suller.
Noh, siis grupitööle minnes näen, et kõik osalejad on minust nooremad — mitte ainult kandidaadid, vaid ka protsessi läbiviijad. Ja pärast grupitöö päeva mõistagi mulle tagasi ei helistata ja ma valituks järgmisse vooru ei osutu. Siit mul taas küsimus: kui te juba ette näete, et minu vanus on takistus, no mida te mind siis üldse välja kutsute? Jumala pärast hakkab mul iga korraga enesehinnang langema.
Kuna olen oma tööelus ise igapäevaselt värbamisega tegelenud, siis ma ei usu, et ise osaledes võiksin jätta nüüd niivõrd rumala mulje tööandjale, et sellepärast ma valituks ei osutu. Pigem saan ikkagi aru, et minu vanus on see, mis sellesse kollektiivi ei sobi. Kuid ärge siis kutsuge mind välja ja olge niipalju tark, et leidke koheseks äraütlemiseks mingi hea põhjus. Kuid saan aru ka, et eks põhjust on raske leida, kuna ma reeglina kandideerin sellisele ametikohale, mille nõudmistele vastan 100%-liselt. Kurb on. Ma ei saa hästi aru, mida tööandjad olulisemaks peavad — kas seltsielu töö juures või tulu teenimist?
