Eduka karjäärinaise pihtimus: olen praktiliselt kogu aeg purjus!
Alkohol ongi minu elu
Ma ei ole parm, kes viimase raha eest viinapudeli ostaks. Ma olen väliselt edukas noor naine. Ma töötan heal töökohal, saan korralikku palka. Mul on ilus korter, kus diivanite värv sobib tapeediga ja kust avaneb maaliline vaade vanalinnale. Ja mul on ilus valge külmkapp, kus alati sees palju erinevaid juustusorte ja… pudeleid. Alkoholipudeleid. Ma joon palju, ma ei häbene seda tunnistada. Samas ei suuda ma ka enam teisiti. Alkohol ongi see, mis minu elu püsti hoiab.
Eks ma olen alati olnud pidutseja ja seltskondlik trimpaja, kuid varem ma ei mõeln ud, et see on mu igapäene tegevus. Nüüd mõistan, et on.
Üks kaine päev nädalas
Toon näite oma eelmisest nädalast.
Esmaspäev: päeval oli üks üritus kus pakuti veini. Jõin kaks, valetan — kolm pokaali! Jäin vinti. Õhtuks olin kaine, käisin aeroobikatrennis. Siis läksin koju, vaatasin telekast üht filmi ja jõin üksi ära pool pudelit veini.
Teisipäev: Kolleegil oli sünnipäev, jõin tööl šampust. Õhtul käisin sõbrannaga kohvikus, jõin kaks pokaali veini.
Kolmapäev: Tööl olin kaine. Õhtul oli sõbranna sünnipäev. Jõin pool pudelit rummi ühes coca-colaga.
Neljapäev: Hommikul pea valutas. Päeval oli üks üritus, kus pakuti taaskord (üllatus, üllatus) veini. Jõin mitu pokaali. Ma ei mäleta, kas oli kaks või kolm. Pigem kolm. Õhtul käisin ühe kingapoe avamisel, kus jõin jälle veini.
Reede: Tööl oli rahulik. Õhtul läksin sõbrannadega peole. Jõin kokteile. Ma ei lugenud, mitu. Palju.
Laupäev: Päeval tegelesin veidi tööasjadega, lugesin raamatut. Õhtul oli üks sünnipäev. Jõin veini. Ohtralt.
Pühapäev: magasin ja käisin kinos. Oh üllatust, ei tarbinudki alkoholi.
Ma ei oskagi kaine olla
Ja see oli näide mu tüüpilisest nädalast. Vintis, kaine, vintis… Vahel mulle tundub, et olen juba inimesi pelgama hakanud. Kaine peaga põen imelike asjade pärast. Kui paar pokaali veini all, läheb juba paremini. Aga...minu töö ongi inimestega suhelda...
Ma ei taha kasutada sõna “alkohoolik”, sest ma olen ju sotsiaalne jooja. Ah, mida ma valetan. Alkohooliku tunnuseid on küll. Kusjuures, mitte ükski mu tuttav ei pea mind nö joodikuks. See on ju normaalne, et juuakse! Noored karjäärinaised, kel pole peret, ujuvad ühelt seltskonnaürituselt teisele. Siis on jälle vaja minna kohvikusse istuma ja kohvi asemel tellid tänapäeval ikka veini. Minusuguseid on hirmuäratavalt palju.
Midagi ei muutu
Panin selle nüüd kirja ja tunnistan, et nii käitun, aga… Kas ma midagi muudan? Ei. Ma ei oskagi ju teisiti. Ma kardan, et ma ei saaks pidevalt kainena püsides oma tööga ka hakkama. Mis see sõna oligi, mida juba enne kasutasin? Hirmuäratav!
