Ei töönarkomaaniale, hakkame elama
Alles lugesin siit samast Naistekast, kuidas läbipõlemine on naiste jaoks aina suurem probleem. Tööd tehakse rohkem ja kogu aeg; töö- ja eraelu on sassis; käiakse haigena tööl; naiste töökoormus on meeste omast suurem ja nad kannatavad sagedamini emotsionaalse kurnatuse all. Kõige kohutavam oli minu jaoks lugeda, kuidas kõige kõrgem on töömotivatsioon 20-30-aastastel noortel, kellest paljud on 35-40-aastastena läbi põlenud.
Minu tutvusringkonnas on selliseid naisi jalaga segada. Nad on 20 ja 30 vahel ning teevad alalõpmata tööd. Ületunnid on nende jaoks norm, nad on pidevalt väsinud, kurnatud ja üldjuhul on nende peamised jututeemad samuti seotud tööga — millest muust sul ikka rääkida on, kui varavalgest hilisõhtuni ainult tööd rabad.
Neil naistel pole aega raamatuid lugeda või teatris käia, sest tööandja huvid asetuvad kõrgemale nende eneste huvidest. Osad neist on suutnud isegi ennast veenda, et täpselt sellist elu nad tahavadki elada — nad ei vaheta eriala ega töökohta, kuna nad ei suuda end näha midagi muud tegemas. Osadel neist pole kõrval kaaslast, kuna nad on suutnud end veenda, et neil pole suhteks aega. Osad neist on end orjastanud suurte kodulaenude ja liisingutega, osadel on krediitkaardivõlad, mis sunnivad neid hambad ristis kannatama ja edasi teenima. Suur osa neist on pidevalt väsinud ja emotsionaalselt kurnatud.
Veel viis aastat tagasi olin ma ise täpselt samasugune. Minu elu sisuks oli töö, ma elasin põhiliselt tööl ja tööle, suur osa sõpradest olid töökaaslased või inimesed, kes töötasid samal erialal. Milles pole ju ometigi midagi halba, sarnast tööd tegevad inimesed leiavad kergesti ühise keele, see on ju siililegi selge. Ma ei pannud enam ise tähelegi, et ma ei suutnud enam rääkida peaaegu mitte millestki muust kui meediast ja ajakirjandusest, pingelisest töökoormusest ja veidratest juhtumitest tööl. Tänaval kõndides nägin igal pool võimalikke artikleid ning öösel unes kangastusid mulle erinevate suurettevõtete majandusaasta aruanded.
Rutiini jõud on tugev, rutiin on mugav ja meeldiv, seda muuta või sellest lahti öelda on keeruline. Seda isegi juhul, kui rutiin on ebameeldiv, sest ka ebameeldiv rutiin on ju tegelikult turvaline. Sa tead, mis juhtub, oskad oodata ja arvestada. Kui aga muuta ühte rutiini, muutuvad automaatselt ka paljud teised rutiinid. See aga tekitab paljudes ebakindlust ja hirmu — kas ma saan uues olukorras hakkama, mida teised arvavad, kuidas reageerib ühiskond, kus töönarkomaania on pigem positiivne kui negatiivne nähtus.
Mina otsustasin esmakordselt rutiini murda 2007. aastal, kui kolisin aastaks Argentinasse tegema vabatahtlikku tööd. See aasta tõi mind omamoodi tagasi maa peale, ma hakkasin mõistma, et töö polegi elus ehk kõige olulisem ja ennast tuleb hoida, sest mitte kellelegi pole kasulik, kui ma 35ndaks eluaastaks olen läbipõlenud tomp. 2008. aastal Eestisse tagasi tulles langesin aga taas töönarkomaania lõksu — Eestis on see nii lihtne, seda justkui sinult oodataksegi. Ületöötamine on norm, puhkus on nõrkadele. Eriti, kui oled noor ja sul pole lapsi.
Ei jäänud muud üle, kui taas seljakott pakkida, sest muud moodi ei osanud ma sellest välja tulla. 2010. aasta algul tagasi Eestis olles lubasin endale, et sel aastal ma enam lõksu ei lange. Septembri lõpuks olin end nii üle töötanud, et ei suutnud enam millelegi keskenduda, adrenaliin oli kogu aeg veres ja käed värisesid, sest nii palju oli teha! Umbes siis mu keha ja mõistus murdusid. „Aitab,“ teatasid nad ja kuulutasid välja streigi. Kuu aega suutsin vaid tuima näoga kodus telerit vaadata.
Töönarkomaania rattasse on Eestis sattuda väga lihtne, sellest välja tulla aga üksjagu keeruline. Sestap imetlen väga oma tuttavat, kes otsustas elama hakata. Mul on väga hea meel, et ta saab seda endale lubada, sest tal pole näiteks suuri pangalaene. Tean omast käest, et tihtipeale on rattas olevatel inimestel raske aru saada, miks peaks keegi võtma aega maha ning sageli küsitakse hämmastunud ilmega: „Aga mida sa siis päev otsa teed?“ või: „Aga kust sa siis raha võtad?!“
Selles osas oleks meil ilmselt nii mõndagi õppida keskklassi brasiillastelt. Sealses ühiskonnas tuleb ehk küll ellu jäämiseks rohkem rabeleda, kuid kui tööpäev saab läbi, panevad vähemalt kõik minu tuttavad pastaka lauale ja lähevad koju või sõpradega baari. Pärast seda enam tööst ei räägita (hea küll, võib-olla ehk natuke), kuigi suured sõpradekambad koosnevad tihtipeale sama valdkonna esindajatest. Sest elus tuleb osata kõvasti tööd teha, aga tuleb osata ka kõvasti puhata. Ja töö on lihtsalt viis, finantseerimaks oma puhkust, mis on kõvasti olulisem sellest, mida me töö juures teeme.
Seega, naised, mõelgem rohkem selle peale, kuidas teha vähem tööd ja pühendada rohkem aega iseendale, perele, sõpradele. Püüdkem ennast hoida ja mitte muutuda töönarkomaaniks. Päris elu toimub väljaspool kontoriseinu, püüdkem seda rohkem avastada!
