Ema kogemus tööturul: "Kas teil lapsi on? Siis tööd ei saa!"
Teile ütlen kohe ära, et mul on kaks last — poiss käib teises klassis ja tütar viimast aastat lasteaias. Aga töövestlustel olen oma suu kinni hoidnud — miks? Sest see pole, pagan, tööandja asi, kas mul on lapsi või mitte! Kui keegi veel ei teadnud, siis on seadusega keelatud töövestlusel laste kohta küsida, aga ometi teevad seda jultunult peaaegu kõik tööandjad! Kuna tunnen enda õigusi ja olen neid ka vestlustel väljendanud, võttis mul töö leidmine aega enam kui aasta!
Enne kui ma oma esimese lapsega dekreeti jäin, töötasin ma üpris suures ettevõttes. Pärast dekreeti võtsin lapsehoolduspuhkuse ja siis juba aimasin, et tõenäoliselt ma vanale töökohale ei naase — mu töökohas liikus elu nii kiiresti, inimesed vaheldusid palju, muutus süsteem… Ma teadsin, et tagasi minnes oleksin tagasi alguses, sest peaksin uuesti kõike õppima hakkama. Jah, sisimas oli kahju ka tüdrukust, kes mind asendama võeti, sest ta sai tööga ausalt öeldes vist pareminigi hakkama kui mina enne. Mõtlesin, et ah — pärast lapsehoolduspuhkust ütlen vanas kohas töölepingu üles ja leian endale midagi uut. Ootamatult jäin aga uuesti lapseootele, mis pikendas mu puhkust veelgi.
Kui ma siis viis aastat pärast töölt lahkumist uuesti töökohta hakkasin vaatama, löödi mind kõva reaalsusekaikaga lagipähe. “Katsu sa ainult kahe väikese lapse kõrvalt tööd leida,” hoiatasid sõbrannad. “Aga kui lapsel nohu on ja lasteaeda viia ei saa, mida sa siis teed?” muretses välismaal elav ema telefonis. Ega ma ei teadnudki… Teadsin, et mees oma tööd ei jäta. Olgem ausad, leib, mille tema lauale tõi, oli suur ja rammus, mitte mingil juhul ei hakanud ma isehakanud feministina käsi puusa lööma ja ütlema, et tead, nüüd on sinu kord pudrukausse pesta ja multifilme vaadata.
Magistrikraad taskus ja lapsed lasteaias, astusin enesekindlalt tagasi tööturule. Ma käisin ei rohkem ega vähem kui viiel töövestlusel, millest neljal jõudisn n-ö lõppvooru. Edu ei saatnud mind ühelgi vestlusel. Miks? Ega seda mulle näkku ei öeldud, aga eks ikka selle pärast, et mul oli kaks väikest last.
Ma ei hakka siinkohal nimetama suuri ettevõtteid ja väiksemaid firmasid, kes mulle ust näitasid, kuid võib öelda, et töövestlused kujunesid värvikateks. Esimesel kahel vestlusel läksin ma heausklikult kohale ja kui pidin endast rääkima, mainisin lausa kuuekordselt kui vahvad lapsed ja toetav mees mul on, kuidas mulle meeldib reisida ja korve punuda. Ma lahkusin kabinetist heade emotsioonidega, sest minuga oldi sõbralikud ja juba vestluse alguses mainiti, et olen üks parimaid kandidaate. Siis aga sain mõlemast kohast teate, et valituks osutus teine kandidaat. Nojah, halb õnn.
Saabus kolmas töövestlus. Istusin maha ja pidin taas endast rääkima. Seekord, niipea kui mu suust pudenes sõna “lapsed”, ma vannun — hall pilv mu vastas istuva mehe pea kohal oli silmaga nähtav! “Oi, no kaks väikest last võtavad vist päris palju vanema aega ära. Siin on meil kiire tempo ja ootamatustega ei saa väga riskida… ” püüdis ta läbi lillede öelda, et väikelaste emadel sinna firmasse asja pole.
Kurtsin muret oma mehele ja sõbrannadele. “Hull oled, ära maini oma lapsi,” õpetas sõbranna, kel on õnnestunud kolme lapse kõrvalt karjääriredelil lausa ohtlikult kõrgele ronida. “Seaduse silmis pole sa kohustatud neid üldse mainima. Vaata, mis näo nad siis teevad.” Nende tarkuseteradega läksin neljandale töövestlusele. Olin viisakas ja sarmikas, kuid oma pisikesed lapsed jätsin targu mainimata. Personalijuht uuris aga mu CV-d ja küsis: “Millest selline viieaastane auk? Mida te siiamaani teinud olete?” Aus inimene nagu ma olen vandusin alla ja tunnistasin, et lapsi kasvatanud. “Mhmm, selge,” kostis see kitsaks jäänud pintsakuga naine. Mina lugesin sellest üminast aga välja: “Aga teate, kobige siis tagasi koju oma laste juurde, siin me teile karjäärivõimalusi ei paku.”
Siis olin püha viha täis. Otse nad küsida ei tohi, aga ümber nurga saavad ikka teada! Viiendale vestlusele läksin nõnda, et olin eelnevalt välja uurinud kõik oma õigused. Ja kui siis see härra mu vastas hakkas uurima, mida ma viimased viis aastat teinud olen, vastasin, et olen olnud kodune, reisinud ja käsitööga tegelenud. Loomulikult ei uskunud ta mind ja küsis siis otse: “On teil lapsi?” Seepeale ladusin ma talle ette, kuidas ta ei tohiks sellist asja üldse küsida, see ei tohiks mitte kuidagi mõjutada mu võimalusi tööd saada ja nii edasi. Tundsin end nagu filmis, see oli ausalt üpris filmilik stseen seal kabinetis… Aga erinevalt filmilikule lõpule ootas mind nädal hiljem meilikastis kirjake teatega, et ma ei saanud seda tööd.
Pika jutu lõpetuseks võin öelda, et hetkel on mul töö täitsa olemas, kuid sain selle hoopiski tutvuste kaudu. Kõiki tööturule naasevaid emasid tahan oma looga aga hoiatada ja neile edu soovida.
Kallis lugeja, kas sinult on töövestlusel küsitud, kas sul on lapsi?
