Teatavasti ei räägita ülemustest muud moodi kui üksnes head või siis üldse mitte midagi. Paraku võivad ka näiliselt süütud fraasid rikkuda karjääri.

„Eelmisel töökohal me tegime nii“

Kes on need „meie“? Nüüd töötad sa uues kollektiivis ning „meie“ oled sina ja sinu uued kolleegid. Kujuta ette, et abielus olles tuletad sa pidevalt meelde oma endisi kallimaid ning jutustad mehele, kui hea sul nendega oli. Sama on ju siin. Ülemusel on täielik õigus küsida: „Kui vanas kohas oli nii tore, miks sa sealt siis ära tulid?“ Kui sulle tõepoolest näib, et eelmisel töökohal kasutati mugavamaid ja edukamaid meetodeid, siis paku need välja värskete ideedena. Ära seejuures tuleta meelde oma eelnevat tegevust.

„Paul on … töötaja“

Kolme punkti asemele võid panna suvalise negatiivse iseloomustuse — laisk, distsiplineerimatu, rumal, aeglane jne. Kui sul on õigus, siis teised näevad seda ilma sinutagi, kui halvasti Paul töötab. Kui aga kolleegid ei jaga sinu arvamust, siis jääb sinust mulje kui tigedast, kadedast ja väiklasest inimesest. Teistele kolleegidele hinnangu andmine pole sinu ülesanne. Selleks on olemas teised instantsid. Ning muide, ära kahtle, Paulini jõuavad sinu sõnad kohe kindlasti. Sa ju ei soovi endale surmavaenlast?

„Minule selle eest ei maksta“

Lisaks teisedki sarnased kategoorilised ütlused, mis annavad teada, et sina ei ole nõus mitte mingite täiendavate kohustustega. Kui üks või teine ülesanne pole sinu töölepingusse sisse kirjutatud, võid keelduda selle täitmisest. Tegelikult aga, kui sulle antakse puhkusele mineva kolleegi ülesanded või palutakse sul puhkepäeval pooleks päevaks tööle tulla, siis küllap suhtutakse sinu keeldumisse hämmastusega. Loomulikult, kui alati kõigega nõus olla, siis tekib risk, et sulle istutakse pähe. Tuleb osata delikaatselt keelduda. Võib ju öelda, et sul on isiklikke kohustusi väga palju ning täiendavate ülesannete täitmine pole lihtsalt füüsiliselt võimalik.

„Võimalik, et mul pole õigus …“

Ja ka kõik teised variatsioonid teemal: „Ilmselt on see rumal küsimus …“, „Ma pole kindel, aga …“, „See võib tunduda rumal …“. Taolised fraasid näitavad sind ebakindla inimesena, kes ei tea ise ka, mida teeb. Selliselt väljendunud inimene annab juba varakult teada, et tema sõnu ei tasu tõsiselt võtta. Kui sa tõesti kahtled oma idees, siis analüüsi seda enne korralikult, leia vajalik info, arvesta võimalike riskidega ning alles seejärel alusta oma kõnet sõnadega: „Ma olen kindel, et …“

„Ma proovin“

Samasse seeriasse kuulub ka: „Ma üritan“. Taoline fraas ei kõla sinu kasuks, vaid paneb kahtlema sinu professionaalsuses. Tekib mulje, et sa kahtled oma võimetes ja oskustes. Arvatakse, et sa kas üldse ei soovi sinule antud ülesandega tegeleda või ei kavatse tulemuse saavutamiseks maksimaalselt pingutada. Taolistes olukordades tuleb enesekindlalt öelda: „Teen selle selleks kuupäevaks ära“ . Võib ka soovitada probleemile palju paremat lahendust.

„Mina pole süüdi, et …“

Tavaliselt ei huvita ülemust üldse, kes nimelt tema alluvatest süüdi on. Palju rohkem huvitab teda, mida sa kavatsed ette võtta, et olukorda parandada. Jutusta talle punkthaaval, mida ette võtad ning milliseid tulemusi on võimalik saavutada. Kui sul tuleb regulaarselt parandada võõraid vigu, milles sinul süüd ei ole, siis pärast seda, kui oled probleemi hiilgavalt lahendanud, räägi ülemusega nelja silma all. Võta appi faktid, dokumendid ja tõendid ning ilma kolleege mustamata, selgita olukorda.

Allikas: Darja, jaanuar 2017