Olukorra salakavalus peitub selles, et kui me sukeldume mängu, mida nimetatakse „jaht edule“, ei tea me veel, kui kalliks läheb maksma võit selles mängus. Ja selle eest tuleb ette maksta hinda, millisega pole arvestatud ning kus pole garantiid.

Sotsiaalne edukus on tegelikult teisejärguline. Vaid siis ei ilmne selle hävitav sisu, kui ta on eneserealiseerimise tagajärg, mitte põhjus.

Olla edukas vaid edu pärast tähendab saada luuseriks

Edukus kalli auto, mereäärse maja, jahi ja isikliku lennuki näol on ju ahvatlev. See on materiaalne – me võime seda katsuda, mõõta, võrrelda. Edu särab, sellest räägitakse palju. Edu ning sellega kaasnev võim annab inimesele jõu. Teisalt aga võtab see tema üle võimust. Sotsiaalsed nõudmised on sageli vastuolus isiklike püüdlustega. Üritades tõsta oma sellisele edule suunatud efektiivsust, ei tohi ära unustada, et on olemas veel ka tunded ja emotsioonid. Omandades piiramatu võimu enda üle, oma tunnete üle, ignoreerime viimaseid.

Nendele, kes arvavad, et kõik jutud tunnetest ja suhetest on vaid „vaeste luuserite“ jaoks välja mõeldud, ning tegelikult on peamine vaid edu ja raha, võib tuua väljavõtteid uuringutest, mis tõestavad, kui olulised on tegelikult inimeste vahelised suhted.

Raha, mis meil on, see on tervis, mis meil oli

Oleme enesele võlgu edu pärast, mille oleme saavutanud. Edu on „liigne“ siis, kui teenitud raha eest pole võimalik osta kaotatud tervist. Sellistel juhtudel hakkab reeglina tööle psühholoogiline enesekaitse – tuleb asuda oma kaotusi õigustama, andes oma tööle ülisuure tähtsuse: „jätan selle oma lastele“, „seda vajavad teised“ … Tekib absurdne olukord: kõik elavad oma laste jaoks ning mitte keegi ei ela enda jaoks. Ühiskond kiidab aga sellise suhtumise heaks.
Sageli tuleb ennast reeta, et säilitada truudus teistele. Siin pole küll juttu totaalsest koopaegoismist. Jutt käib enese reetmisest „ülimate väärtuste“ nimel, mis tegelikult ei ole üldse ehtsad. Lihtsalt ema ütles lapsepõlves, et saades kunstnikuks, raha sa kindlasti ei teeni. Raamatupidajal ja juristil on aga leivaraha alati olemas. Sellise inimese hing eelistaks leivale vett, keha aga nõuab luksust. Ent luksus jääda iseendaks on tunduvalt kallim kui väline luksus ning edukus teiste silmis.

Kõige parema tagaajamine kulutab palju energiat, kuigi sama rahulduse võiks saada ka piisavalt heast.

Sisemiste ressursside kurnatus on tasu välise edu eest

Edu tippu jõudnud inimene hakkab mingil hetkel aduma, et äris ei ole sõpru, et kõik on härrasmehed vaid sinnamaani, kuni asi hakkab puudutama raha. Küüniline vaade elule on hädavajalik, et ellu jääda ning edukalt funktsioneerida. Paranoia on aga parim strateegia, mis tagab edu. Ent kõik see mõjub kurnavalt ning lõpeb üksindusega. Nõrkadest stimulaatoritest jääb juba väheks, tuleb üle minna tugevamatele ning leida elule mõte riskantsetest spordialadest, riskiseksist, minna üle kergest alkoholist kangematele jookidele, proovida narkootikume …

Mida teevad siis edukad ja õnnetud?

Vaadelgem levinumaid „edu retsepte“ ning seda hinda, mida tuleb selle eest maksta ning millest ei räägi nende retseptide autorid.

1.Nad ei raiska aega, et olla enda vastu leebed. Nad on karmid enda ja teiste vastu. Nad suhtuvad endasse kui biorobotitesse, kes täidavad kindlaid ülesandeid. Kahjutunne on inimlik tunne, selle puudumine on üliinimlik tunne. Need inimesed, kes ihkavad saada üliinimesteks, on tegelikult oma hingepõhjas „ebaõnnestunud inimesekesed“.

2. Nad ei kaota enesekontrolli. Neile ei tule pähegi, et parem oleks olla endas veidi ebakindel. Nad pole ennast veel õieti leidnudki, ent kontroll enda üle on juba kehtestatud. See on absurd. Nad on lämmatanud kõik tunded, et vaid oma eesmärke saavutada ning kaotanud seetõttu tõelise elu maigu. On järele jäänud vaid raha ja võimu maitse ning maniakaal- narkootiline kihk oma eesmärke saavutada.

3. Nad ei jää kinni minevikku ega korda samu vigu. Kui inimene on minevikku takerdunud, on see ilmselt talle vajalik. Näiteks lahendamaks alateadvuses olevat konflikti. Vigade pärast muretsevad aga need, kes pole võimelised aru saama nende tekke põhjuste süsteemist.

4. Nad ei tunne kadedust teiste edu üle. Teiste edu üle ei tunne kadedust vaid pühakud või valelikud. Pühakul pole tarvis olla tugev ja edukas inimene, valelik võib aga öelda ükskõik mida. Inimene kadestab kindlasti teisi. On suurepärane, kui ta suunab oma kadeduse energiliseks loometegevuseks ja innustuse saamiseks. Kui teda aga hakkab närima must kadedus, kättemaksuiha ja õelus, siis on see täiesti destruktiivne.

Allikas: Psihhologija