Kas rasked ajad õigustavad töötaja mõnitamist?
Skeem on kõikjal sama: esmalt vähendatakse palka, siis koondatakse mõned töötajad ning seejärel laotakse alles jäänud töötajatele turjale kahekordne koormus.
Ühest küljest ju arusaadav, kuid mingit motivatsiooni sellisest tööelust ju ei leia! Või siiski... motivatsiooni annab vaid asjaolu, et on olemas koht, kuhu igal hommikul minna ning võimalus iga kuu algul pangakontot veidigi kopsakamana näha.
Tundub aga, et täpselt sama teavad ka tööandjad ning nõuavad töötajate lahkumise hirmu tundmata asju, mis veel aasta-kaks tagasi poleks pähegi tulnud, vähemalt ilma lisatasuta. Kui ma ka peaksin otsustama lahkuda, siis ootab tuhandepealine järjekord juba ju ukse taga.
Töötajate vähesuse tõttu saan veel aru tihedast valvegraafikust, kuid öised lisavahetused on ju igapidi liiast. Kurta samas ei julge. Ületundide eest raha küsida samuti mitte. Samas tean, et ma ei ole ju ainus. Töökaaslane istub vahel päeval väga väikese koormusega, kui mõni minut enne tööpäeva lõppu tormab sisse ülemus, kes väidab, et just see projekt peab just täna õhtul tehtud saama. Kella 22-23ni on tööpäev jälle kindlustatud.
Nii mõnigi tuttav on pidanud hakkama töö juures kirja panema, kui kaua majast väljas käib või kui pikalt laua tagant eemal on. Hullemal juhul isegi terve päevaplaani vaat et minuti pealt kirja. Kui see ei ole mäng töötaja närvide ja enesehinnanguga, mis siis veel on?
Mainimata ei saa jätta ka üldist leinameeleolu, mis kollektiivis valitseb. Ülemused on turtsakad, töötajad tõredad. Igaüks nohiseb oma nurgas ja püüab oma tööhunnikuga hakkama saada. Igasugused asutusepeod või talvepäevad võib rahapuudusel sootuks unustada. Nii nagu ka parema või suurema töö eest saadava tasu, kas või parema töökeskkonna näol.
