Iseenesest pole vahet, kas inimene satub vabale tööturule sellepärast, et ta otsustab ise lahkuda, või ta koondatakse. Tõsi, viimasel juhul tuleb otsus enamasti ootamatult ja tekitab kindlasti küsimusi, miks just minuga see juhtus, mille poolest ma teistest halvem olen.
Koondamine on kriis, ent kui kriis õigesti läbi teha, võib inimene kasvada hingelt palju suuremaks. Maakeeli väljendudes: küll kunagi saame teada, milleks see kõik hea oli.
Sellega võib hakkama saada ise, kuid võib ka psühholoogi või karjäärinõustaja poole pöörduda. Karjäärinõustamisel on kolm tähtsat eesmärki: saada endast teadlikuks, hakata nägema uusi võimalusi oma elus ning luua reaalne tegevuskava eesmärkide elluviimiseks.
Olen oma nõustamistöös saanud kinnitust sellele, et inimestes on peidus uskumatuid võimeid, kuid need jäävad tähelepanuta ja sageli elataksegi elu ära keskpäraselt, julgemata endalt küsida: “Kas ma olen õnnelik?” Kõige võti ongi enese avastamine ja julgustuse saamine. Seejärel tuleks asuda koguma infot selle kohta, mida on vaja juurde õppida ning kus seda teha saab.
Muide, õppida saab tänapäeval väga edukalt ka tasuta, kasutades selleks Internetti või raamatukogu, vesteldes targa inimesega või uurides EL-i pakutavaid tasuta koolitusi! Paljud inimesed ei tea tegelikult, kui lahedaid töökohti on olemas ja kust nende kohta infot saada.
Usun ka unistamisse ja unistustesse, just neid peaks inimene uurima, enne kui asub otsima seda oma töökohta. Võib-olla polegi see täiskohaga töö, võib-olla on see ettevõtlus või sootuks teine valdkond, kus oleme harjunud end seni nägema. Töötamist tuleks alati vaadelda osana inimese terviklikust elust ning leida tasakaal ka seal. Ikka nii, et oleks toitu vaimule, kehale ja hingele.
