Viimane piisk karikasse oli klient, kes siiralt ja puhtast südamest mulle kaastunnet avaldas, et mul nii kehv töökoht on. Selgitus, et ma olen oma töökohaga rahul ja võrreldes minu eelneva tööga kontoris, on mu
lust ja lillepidu, seda klienti ei veennud. Ta ütles, et on ajalehest lugenud, kuidas müüjaid koheldakse ja ta teab küll kui vastik töö see on. Kliendile ma seda loomulikult ei öelnud, aga mis k*radi õigusega inimesed otsustavad minu eest, kui vastik mu töö on?

Viimased nädal aega on olnud draama selle ülmber, et müüjad peavad pühade ajal tööl olema. No ja siis? Kaubanduses ongi jõulud kõige kiirem periood ja hea võimalus raha teenida. Kui detsembri üle elab, saab jaanuaris loorberitel peesitada. Ausalt öeldes on mul üle mitme aasta jälle jõulutunne, sest varem on enne jõule tööl täielik hullumaja olnud. 12-tunnised tööpäevad kuus päeva nädalas. Neid ameteid on palju, kus enne jõule hulluks võib minna. Müüjatel on küll pikad päevad, aga vabu päevi on rohkem. Mõelge kui tore on pika ja lühikese nädala graafikuga tööl käia! Pooled päevad on vabad, saab teisipäeval lõunani magada ja siis trenni minna näiteks.

Ma saan aru, et teenindajate raske elu on praegu populaarne teema ja kogub klikke, aga saage ükskord üle. Kõik on oma ametid ise valinud täie mõistuse juures olles. Ju nad ikka teadsid, mis neid ees ootab. Peale selle jagatakse pühade ajal tööl olemise päevad võrdselt ära ja normaalne ülemus küsib alluvate käest, kes millal tööl tahab olla. Topelttasuga tööpäevadele joostakse tormi ja kõigile neid ei jagu.