Töötan ühes asutuses, kus on palju töötajaid ning ka palju osakondi. Olen seal olnud juba mitu aastat ning alguses oli kõik hästi. Tundsin, et minust on kasu ja saan oma tööga hästi hakkama. Kõik muutus aastake tagasi, kui meie osakonna juht emaduspuhkusele läks. Tema kohusetäitjaks määrati mu kolleeg Karin. 30ndates naisterahvas. Saime hästi läbi ja paar korda olime isegi veinil käinud. Tundus malbekesena. See aga muutus, kui otse tema käsu alla tuli kümmekond inimest.

Ülemus: kui ei meeldi, mine Maximasse tööle
Tea, kas see on mingi alaväärsuskompleksi välja elamine, kuid ta hakkas otseses mõttes inimesi solvama. Tema tüüpilised märkused: miks sa seda ülesannet nii kaua täitsid, õige jah, ega sa paremini oskagi; teed täna ületunde, kui ei meeldi, mine Maximasse kassapidajaks. Üks kolleeg jääb talle ette seepärast, et tal on väike laps. Koosolekul ei jäta Karin ohkimata: mõni inimene vist tööga ei tegelegi, lahendab ilmselt töö ajalgi lapse koolitükke, tüüpiline. Mulle tundub, et ta loeb isegi minuti pealt, kes kui kaua lõunal käib. 35 minutit 30 asemel on selgelt liig, nii ta on mulle ülbel toonil teatanud.

Kõige hullem on see, et sa tead, et kui väga sa ka ei prooviks tööd hästi teha, ühtki head sõna ei kuule. Alati on midagi valesti. Sellest on nüüd aega möödas ja on nii, et pooled meie osakonnas on Karini silmis ümmargune null ja teised on kaasanoogutajad, kelle abil ta ennast veelgi enam välja elab. Mina kuulun nullgruppi, ei oskakski taolise vaimse terroriga kaasa minna. Paar kuud tagasi üks kolleeg lahkus otseselt õhkkonna pärast, ta oli meie osakonnas kõige vanem – lähenes 60nele. Omavahel poetas ta, et ta lihtsalt ei suuda, kui talle iga päev etteheiteid tehakse ja osad kolleegid sellele kaasa noogutavad.

Kaebus tõi veelgi enam piitsa
Tunne justkui põhikoolis, kus on üks ülbik, kelle käpa all pool klassi ja ülejäänud on selle seltskonna silmis memmekad. Täiskasvanute ühiskonnas eeldaks muidugi, et lähed klassijuhataja ehk firma kõrgema juhi juurde ja midagi ehk muutub. Ühe kaebuse paari kolleegiga tegime, aga kasu polnud sellest midagi. Ettevõtte juht on Karini koolivend ülikooli aegadest… Karin on koolivennale seletanud, kui laisad paljud alluvad on ning rääkinud sellestki, et vaja on efektiivsust tõsta piitsa, mitte prääniku abil. Pigem oli pärast kaebust tunne, et Karini viha kasvas veelgi. Paari nädala eest poetas Karin nii muidu, et ega mul tänavu pole mõtet jõulupreemiast unistadagi.

Üks lootus oli, et naaseb endine osakonnajuhataja, kuid olen kuulnud, et ta plaanib veel teisegi lapse saada, seega seda ilmselt ei juhtu. Kaalun ka ise töövahetust, kuid eks siin oleneb sellestki, kas on mujal häid erialaseid pakkumisi. Soovitust ma ilmselt ka kaasa ei saa, pigem irvituse.
Üldiselt mulle tundub, et kiusamine tööl on probleem, millest Eestis liiga vähe räägitakse. Mitu mu sõpra on rääkinud, et on ka ise taolist olukorda varem näinud. Kiusamine tööl pole ka vaid stamplik arvamus – näe, meesülemus vahib su seeliku alt paistvaid jalgu. Vaimne kiusamine võib olla veelgi hullem. Ja selles on naised, paraku, tihtipeale salakavalamad ja õelamadki kui mehed.