“Ka minu inseneriharidusega mees (insenerina ta siiski pole töötanud) oli mõned kuud töötu. Kui töötuks jäi, leppisime kokku, et 6 kuud on ootamisaeg. Esimesed kuus kuud on pigem kodus, kui läheb mingite kopikate eest igavat tööd tegema. Kandideeris ainult valitud kohtadele — 4 korda. Kahel korral jäi viimase kahe hulgas teiseks, ühel korral ei kutsutud üldse välja, ühel korral jõudis kolmandasse vooru neljast. Ei mingeid kullereid või turvamehi.

Oli kodus, tegi süüa, käis lastega jalutamas, luges palju, käis kinos, kohendas majapidamises seda ja teist. Aitas oma ema. Kõpitses aias. Käis ja tegi põhjaliku tervisekontrolli. Käis ja parandas hambaid. Käis mitu korda nädalas ujumas, milleks varem aega ei suutnud leida.

Tuhat korda kasulikum nii mulle (kodu soe, puhas, söök ka laual, mees õnnelik, lapsed mängitatud, koer jalutatud, kassiliiv puhastatud), mehele (rohkem lugemust, rahulik elu, huvitavad käigud laste ja terve perega, tervis kontrollitud, hambad ravitud, uni ära magatud, sporti rohkem tehtud) kui lastele (8 a poisiga linnu söögimaja ja emmele lõikelaud tehtud, 4 a tütrega nukumaja ehitatud, lastega muuseumis ja teatris käidud, tüdrukule patside tegemine õpitud, laste narivoodile raam ehitatud).

Kuue kuu pärast siis otsustasime vähem valivad olla ja rohkem CV-sid saata. Igal nädalavahetusel kolm tükki. Siis tuli huvitav Tööpakkumine. Madalapalgaline, aga mis siis! Vähemalt huvitav, hariv, põnev, kuigi raske. Üldjoontes võiks öelda, et tegemist on heategevusprojekti juhtimisega.

Vähemalt pole mees pidanud igavat tööd tegema. Nagu ma ise ei tahaks kassiir olla. Meil on perekond. Me tahame, et mõlemal oleks hea. Ja ütlen edasigi — hea meelega näen oma meest pigem kodusena, kui igavat nüri tööd tegemas. Raha… nagu pole nii oluline”