Naisel on tööl raskem kui mehel

 (23)

Naisel on tööl raskem kui mehel
Corbis/Scanpix
Oleme kõik elusad inimesed oma kirgede ja tunnetega, see tähendab, et intriige ja võitlust ei suuda ka kõige väljapeetumad ja tugevamad meist vältida.

Siin tulevadki ilmsiks meeste ja naiste olulised erinevused.

Mees kasutab sageli töist konflikti kui kasulikku platsdarmi ründamiseks ja sellele järgnevaks võiduks. Ta ei pelga jäika huvide kokkupõrget, vastupidi, selline olukord üksnes koondab ta jõudusid. Eks eelajaloolise jahimehe instinkt, kes peab võitlust oma koha pärast siin päikese all, uinub endiselt tema geenides.

Naisele aga mõjub agressiivne ümbrus pigem laastavalt.

Seejuures tunnetab ta oma meeskolleegist hulga varem lähenevat konflikti ning hakkab ka varem muretsema.

Oma loomu poolest pragmaatiline mees on harjunud lahendama probleeme vastavalt nende tekkimisele. Põrganud kokku dilemmaga, püüab ta otsekohe langetada õige valiku.

Mis puudutab naist, siis, kui ta isegi astub võitlusse, annab ta lõpuks kergemini järele.

Võib arvata, et see polegi tasakaalu hoidmiseks halb variant. Ometi, lahkunud büroost, hakkab naine otsekohe endale etteheiteid tegema ning toimunut mõtteis vaagima, sest oma hingepõhjas oleks ta soovinud hoopis teistsugust lõpplahendust.

See ei tähenda muidugi seda, et me raskustele kergesti alla anname. Vastupidi, üsna sageli tuleme võitlusest nähtava eduga välja, eriti siis, kui karjääritõus meid tugevalt motiveerib. Me vaid kulutame selleks palju rohkem hingejõudu kui mehed.

Emotsionaalne sõltuvus

Pole saladus, et meestele ei ole probleem jagada intiimelu lihtsalt seksiks ja seksiks ning tunneteks.

Tööl toimub täpselt sama: kaasasündinud pragmatism ei reeda neid ka siin ning nad jagavad peaaegu et kinnisilmi isiklikud ja professionaalsed kontaktid eri korvidesse.

Loomulikult ei tasu arvata, et mehed ei allu stiihilistele emotsioonidele. Kuid nendel juhtudel mõjutavad need harva tööd.

Töö juures on meestele võõras emotsionaalne seotus, selle eest on see naistele vägagi omane.

Kolleeg on mehele üksnes kolleeg. Naine aga püüab harmooniat luua töises maailmas, kus ta veedab vähemalt kaheksa tundi oma päevast. Samas ei mõtle ta üldse selle peale, et mida tugevamad on inimestevahelised suhted kollektiivis, seda valulikumalt reageeritakse tõsistele lahkhelidele.

Mis on kõige tähtsam?

Mehe prioriteetide asetus on kindel. Ta tunneb end suurepäraselt jahimehe osas ning teda ei kõiguta ei suurenenud perekond ega isakohustused.

Loe veel

Aktiivselt oma karjääri rajaval naisel aga tõusevad aja jooksul esiplaanile täiesti erinevad, kohati üksteisele lausa vastukäivad eesmärgid. Võtmeküsimuseks saavad kord töö ja edasine hariduse omandamine, kord lapse sünd ning tema kasvatamine.

Ühelt poolt peitub siin tema jõud. Õppinud paljut ühildama (kodu ja karjäär) ning esinenud pidevalt erinevates sotsiaalsetes rollides, muutub naine psühholoogiliselt paindlikumaks.

Ometi on ka sel mündil kaks poolt. Naine peab rohkem kui mees langetama valikuid: mõistus või tunded, perekond või karjäär. Tal tuleb end sageli nende vahel lõhki kiskuda, tagajärjeks on süütunne ning lisaks veel terve hulk psühholoogilisi probleeme. Kõik see mõjutab esialgu emotsionaalset, seejärel ka füüsilist enesetunnet.

Olen halb ema

See on mure, mis on omane vaid naistele. Mees rahuldub täiesti „mammutiküti“ osaga ega põe eriti seetõttu, et suhtlemine lapsega on ebapiisav.

Mees on strateeg, talle on tähtis, et tuli põleks koldes, kõik oleksid terved ja soovitavalt ka oma eluga rahul. Ning see, et ootamatult kaela sadanud töö tõttu tuleb edasi lükata loomaaia külastamine koos lapsega, on vaid nüanss, millele ei tasu tähelepanu pöörata.

Hoopis teine lugu on töötava emaga. Tema on taktik ning teda erutab palju rohkem suhe lapse ja mehega.

Ning kui ta leiab, et laps saab liiga vähe südamesoojust, haarab teda süütunne.

Sellised emad kannatavad pahatihti unetuse all või tekivad neil söömishäired. Nad kas hakkavad lõputult sööma või kaob neil isu sootuks. Tekkinud süütunne kutsub esile ebakõlad ka tema lähedaste, eelkõige lapse elus, kes tajub ema rahutust ning tunneb seetõttu hirmu.

Rahulolematuse ja sisemise väsimuse tõttu tekivad tõsised konfliktid kodakondsetega, mille tagajärjel võib perekond sattuda purunemisohtu.

Töönarkomaania

Nii kutsutakse inimeste püüdu tappa end tööga. Sellesse lõksu langevad võrdselt nii mehed kui naised.

Mehel on lihtne seda jahimehe rolliga seletada, naine aga kannatab seetõttu, et ei suuda hea ema olla.

Oma loomu poolest emotsionaalne naine teeb innukamalt oma tööd.

See tähendab, et aja möödudes ei suhtu naine enam oma töönädalasse kui karistusse, vaid töö muutub ta peamiseks elumõtteks ning ta asub peaaegu et elama büroosse.

Mõlemaid pooli ühendab fakt, et muutnud töönarkomaania harjumuspäraseks elustiiliks, püüavad nii mehed kui naised oma lahendamata probleeme alateadvusse lükata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare