Noor ema, kes mõistis, et elu ei pea keerlema ainult laste ümber: tundsin, et kaon kuhugi ära ja vaatamata särale, mis mu lapsed minus esile tõid, oli sära naisena tuhmumas

Eesti naise kogemuslugu!
Noor ema, kes mõistis, et elu ei pea keerlema ainult laste ümber: tundsin, et kaon kuhugi ära ja vaatamata särale, mis mu lapsed minus esile tõid, oli sära naisena tuhmumas
Rebecca LootusFoto: erakogu

Sageli kipuvad noored emad lastega kodus olles end "kaotama" ja kui peeglist vaatab vastu väsinud silmade ja välja veninud t-särgiga naine, tekib paratamatult küsimus, kuhu kadus see särav inimene, kellel olid ka omad unistused ja soovid midagi saavutada. Tunned end samamoodi? Siis on aeg ohjad enda kätte haarata ja teha ruumi muutustele!

Ka Rebecca Lootuse (29) lugu on tema enda sõnul üsna seiklustevaene, aga ta soovib seda jagada lootuses, et ehk inspireerib see teisigi.

“Sain oma abikaasaga tuttavaks, kui olin 20aastane ja üsna kiirelt kolisime kokku. Aasta pärast juba abiellusime ja ootasime oma esiklast, poega. Tütre emaks sain ma 26aastaselt ja vahepealse aja olingi ainult kodune," meenutab ta. See aeg möödus Rebeccal koduste toimetuste ja lastega tegelemise tähe all. “Peale tütre sündi said ka mu sõbrannad emaks, mis oli tore, sest saime koos palju aega veeta ning emaks olemise rõõme ja muresid jagada."

Päevad, mis ajasid segadusse

Enne poja sündi õppis Rebecca Tallinna Ülikoolis riigiteaduseid ja tütart oodates oli tal hinge pugemas tunne, et praegune elu ei saa olla ainus, mis ta elult ootab. “Ma jumaldan oma lapsi ja abikaasat ning pean oma peret kõige olulisemaks, aga tundsin, et midagi peab elus veel olema,” tunnistab ta. “Tundsin, et minus on midagi enamat ja ma suudan rohkemat, kui ainult pereema olla. Ühel hetkel, kui avastasin, et olin pea kuu aega kandnud ainult teksapükse ja sulemantlit ning polnud end väga meikinud, otsustasingi, et nii enam ei saa. Tundsin, et kaon kuhugi ära ja vaatamata särale, mis mu lapsed minus esile tõid, oli sära naisena tuhmumas.”

Rebecca tundis, et seltskonnas viibides olid jututeemad, millest rääkida, vähenemas ja ta jäigi teatud vestlustest kõrvale, sest tal polnud sõna sekka öelda. “Ometi tundsin pidevalt, et soovin ka just nendes jututeemades osaleda ning tahan ka muudel teemadel vestelda kui lapsed ja kodu,” tõdeb ta. “Kodus olles muutus mu maailm pisikeseks ja see hakkas mind mingis mõttes ahistama. Tekkisid ka kerged ärevushäired mõtetest, et kuidas ma siis kahe lapsega hakkama saan, kui mu abikaasaga midagi juhtub. Eks sellised asjad hakkavad ka paarisuhet pingestama ja need tunded kokku tegidki mulle selgeks, et elus tuleb teha mingi muutus.”

Miks just nüüd?

Rebecca tunnistab, et nooremas eas tal selgeid unistusi veel ei olnud, aga ta ei unistanud kunagi ka perest. Ometi tuli just see tema ellu väga varakult ja muudmoodi ta enam elu ette ei kujutakski. Küll aga kummitas naisel peas üks loetud artikkel, kus kirjutati, et kui soovid oma elus midagi tööalaselt saavutada, tuleks sellega alustada enne 30. eluaastat. “Eeloleval sügisel sai mu tütar kolmeseks ja hakkas täiskohaga lasteaias käima. See oligi hetk, mis mängis mulle kõik õiged kaardid kätte,” meenutab ta. “Lapsed on piisavalt suured, tekkis vaba aega ja mu hing oli täis eneseteostuse soove, aga ärge arvake, et ma ei kartnud. Kahtluse hetki oli pidevalt — nii umbes kümme korda päevas — ja oli ka momente, mil tulid pisarad silma, sest pelgasin, äkki ma siiski ei saa hakkama."

Uued prioriteedid

Kui Rebecca hakkas endas kahtlema, oli just tema abikaasa see, kes aitas tal raskused ületada. “Ta on alati selle poolt, mis mind õnnelikuks teeb, sest see muudab ka koduse elu rõõmsamaks,” ütleb ta õnnelikult. “Loomulikult oli alguses rasukusi, sest me kõik pidime uue olukorraga kohanema — sellega, et ma pole enam pidevalt kodus ja ei tee ära kõiki koduseid toimetusi. Vahel tuleme lastega lasteaiast ja soe toit ei olegi pliidi peal ootamas, vaid seda peab hakkama valmistama. Ka see oli meile uus, et aeg-ajalt ei jõudnudki mina lapsi lasteaeda viia või neile järgi, sest tööasjad takistasid. Nüüdseks oleme selle kõigega juba harjunud. Olen õppinud palju organiseerima, asju ette planeerima ja prioriteete seadma. Kunagi ei olnud mõeldavgi, et tolm jääb tõmbamata ja pesu pesemata, aga nüüd on nii, et midagi ei juhtu, kui need toimingud saavad tehtud alles siis, kui selleks aega tekib.”

Kaks tööd korraga

Loe veel

Rebecca tunnistab, et siiski nõuab elumuutus emana temalt palju. “Teen terve päeva tööd ja peale seda algab justkui uus tööpäev,” tõdeb ta. “Võtan lapsed lasteaiast ja koju jõudes algab kõik otsast — söögi tegemine, nendega suhtlemine ja mängimine. Üsna tihti käime ka kellelgi külas või tulevad külalised meile. Ilusate ilmadega peab kindlasti minema õhtuti mänguplatsile ja see on tegelikult üsna väsitav, kui oled juba terve päeva arvutis tööd teinud ja inimestega suhelnud. Sellist “minu aega” mul praegu pole. Mu abikaasa loomulikult aitab, aga ka tema on olnud terve päeva töörindel.”

Noor ema tunnistab, et kõige raskemad hetked on just need, kui lapsed jäävad tõbiseks. “Mõndasid tööasju edasi lükata ei saa ja siis pean paluma kedagi appi,” räägib ta. “See on muidugi emotsionaalselt alati raske — jätta oma laps hoidjaga ja ise minna. Nendel hetkedel mõtlengi kõige rohkem, kas see on ikka seda kõike väärt?”

Plussid ja miinused

“Ütlen täiesti ausalt, et see teekond on olnud üsna raske,” ei hakka Rebecca keerutama. “Olen olnud väsinud, oma kaasaga palju tülitsenud, et kes jääb koju ja kes teeb tolmuimejaga põrandad üle, on olnud palju lisapingeid, sest ka tööelu tekitab stressi ja sellega ei oskagi kohe toime tulla. Aga see on seda väärt! Olen oma ellu saanud juurde palju uusi ja toredaid inimesi, olen saanud oma ellu täiesti uue poole, mis on minu oma ja rikastab mu argielu, olen hakanud palju rohkem väärtustama hetki lastega, sest nüüd ei saa ma seda kogu aeg teha, olen õppinud asju prioritiseerima ning olen saanud tohutult palju enesekindlust juurde. Tean nüüd, et olen suuteline ka ise hakkama saama ja oma pere eest majanduslikult hoolt kandma. Mis aga kõige olulisem, olen saanud oma abiellu täiesti uue värskuse. Tunnen end naiselikuna, sest pean end igapäevaselt sättima ja korrektselt riietuma. Meil on abikaasaga uued vestlusteemad, saame arutada tööasju ja ma mõistan teda palju paremini. Mõistan, et peale tööpäeva ei olegi soovi minna kohe aeda muru niitma, vaid vahel tahakski lihtsalt olla. Tunnen ka, et mu abikaasa vaatab mind täiesti uue pilguga, sest ju olen ka tema jaoks muutunud huvitavamaks.”

Ajaga enesekindlamaks

“Tegutsedes kasvab enesekindlus,” julgustab Rebecca ka teisi emasid karjäärialaselt end arendama. “Loomulikult on hirmutav minna peale pikka pausi taas tööle, aga see hirm kaob, kui oled esimesed sammud ära astunud. Edasi enesekindlus aina kasvab ja te avastate endas uusi omadusi, piire ja andeid. Iga uus asi elus ainult rikastab ja iga kogemus kasvatab. Kindlasti ei tasu midagi, puhtalt hirmust ebaõnnestuda, tegemata jätta. Ebaõnn ei saa meid kätte, kui oleme otsustanud õnnestuda!”