Noor ema: lapsepuhkuselt naastes näitas ülemus ust sind pole enam vaja! Uue koha leidmine pea võimatu

 (156)
Noor ema: lapsepuhkuselt naastes näitas ülemus ust <span style="font-family: verdana, arial, sans-serif;">–</span> sind pole enam vaja! Uue koha leidmine pea võimatu
Foto on illustratiivneFoto: Ilmar Saabas

Olen minagi lugenud artikleid selle kohta, kuidas paljud firmajuhid ei taha töötajateks lapsega emasid, aga ei arvanud, et pean kunagi ise sellega kokku puutuma.

Elame aastal 2018, aga tundub, et juhtimiskultuuri osas oleme aegunud arengumaa. Mul lõppes lapsepuhkus sügise teises pooles. Nii kaua kodus olnud, ootasin väga, et tööle naasta. Mähkmevahetuse kõrval tahaks ka muud teha. Mu ema oli valmis ise argipäevadel last vaatama, sellega oli kõik korras.

Ülemus kutsus mu vestlusele ja teatas mu jahmatuseks, et see ametikoht kaotatakse ja mind koondatakse. Ta on tüüpiline enesekeskne keskealine mees. Ta isegi ei üritanud asju ilustada, vaid viitas, et elu on edasi läinud - mul oleks vaja lisakoolitusi ja üldse, inimesi ka juurde tulnud. Nähvas isegi, et ilmselt laps tihti haige, see võib tööd mõjutada.

Alandasin end ja palusin ikkagi kohta

Olin šokis ja üritasin isegi alandlikult paluda, et äkki saaksin näiteks poole kohaga töötada, kuid ülemus oli jäik. Olen selles firmas töötanud 2012. aastast. Nüüd pidin nukralt asjad kokku panema. Töökaaslased muidugi patsutasid õlale ja soovisid edu, aga see ei muuda midagi.

Kõige piinlikum on see, et minu ametikoht koondati ära, küll aga tekitati juurde uus ametikoht, mil küll teine nimetus, aga ülesanded samad. Ühe töökaaslase käest kuulsin, et sinna võeti noormees, kes oli minu lapsepuhkuse ajal mind asendanud. Ülemusel pole vist üldse südametunnistust. Samas tean, et ta enda peres kasvab kolm last. Võib-olla seetõttu ta näebki naisi vaid lastemasinana, kes karjääri mõttes tuleks maha kanda.

Seotud lood:

Lootusetud kandideerimised

Minu valdkonnaks on finantsanalüüs, kõrgharidus majanduses. Saatsin kohe mitmesse asutusse CV-d, aga siiani on lootusetu tunne. Kahel vestlusel olen käinud. Üks oli ühes riigiasutuses, aga seal tundsin kohe jahedust. Paistis, et mind kutsuti vestlusele formaalselt, ei tuntud väga huvi isegi selle vastu, miks pürgin sellele töökohale. Arvan, et neil oli tegelikult inimene juba olemas, aga riigiasutuse puhul ju peab konkursi korraldama.

Teine oli erafirma. Nagu oleks mind vähe alandatud, seal küsiti sedagi, kas plaanin lähiajal teise lapse saada. Sattusin segadusse ja vaikisin tükk aega. Kogusin end ja selgitasin, et hetkel seda plaani ei ole, aga ma ei hakka ka välistama, et mõne aasta pärast soovin teist last.

Ilmselgelt oli see nende jaoks vale vastus. Mind kanti kohe maha, paar päeva hiljem sain kõne, et tänatakse konkursil osalemast, aga kahjuks valituks ei osutunud. Huvitav, kui oleksin rõhutanud, et üks on piir, rohkem lapsi ma ei taha, kas siis olnuks rohkem lootust.

Elukaaslane lohutab, aga see ei aita

Saadan CV-sid edasi, aga kehv tunne on. Elukaaslane kogu aeg lohutab ja ütleb, et rahaliselt saame hakkama, pole hullu, kui ma veel mõnda aega kodune. Mu enda jaoks on see aga väga valus kogemus. Ma ei arvanud, et laps oleks kuidagi takistus. Kogu aeg kuuleb poliitikutelet ergutusi, et saagem aga rohkem lapsi. Selle peale ei mõelda, et selle kõrvalt võib raske olla karjääri jätkata.

Ma üritan edasi, aga mõru maik jääb ikkagi kogu sellest asjast külge.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare