Naisele meeldimiseks tuleb teda levinud nalja kohaselt kallistada, suudelda, meelitada, kaitsta, hoida, jumaldada, armastada, kuulata, mõista, toetada ning tema peale raha kulutada. Mehele meeldimiseks tuleb pelgalt kohale ilmuda — soovitatavalt alasti — ja talle õlut tuua. Loomulikult on selle macho-nalja välja mõelnud mehed ja pole ime, et paljude kaasaegsete ettevõtete tööjaotuses valitseb siiani olukord, mis naisõiguslasi raevu ajab. Ometi on kõigel — ka esmapilgul arhailisel — oma teatavad põhjused.

Kui inimesed primaatidest lahknesid, hakkasid mõlema suuna genoomid oma rada pidi edasi arenema. Geenid muutuvad aja jooksul märgatavalt ning selle muutuse suuruse järgi saab järeldada, millal erinevad liigid teineteisest lahknesid.

Kaasaegset meest ja isast šimpansi võrreldes ilmneb jahmatav asjaolu: tänapäeva inimese genoom on 98,8% ulatuses identne šimpansi või bonobo omaga. Niisiis pole põhjust imestada, miks esineb inimeste ja primaatide käitumises sarnasusi.

Väga vähe on kirjanduses mainitud aga ühte teist geneetilist erinevust. See erinevus seisneb meeste ja naiste geenides. Mehe ja naise genoomid on 99,68% ulatuses samad, kuid 0,32% jagu erinevad. Meeste ja naiste võrdsus on tänase päevani kuum teema ja on ka põhjust, sest alates põllumajandusrevolutsioonist on mehed enamikes kultuurides dominantsemad olnud. Isegi neis kultuurides, mis on tuhandeid aastaid teistest lahus arenenud.

Veel 150 aastat tagasi ei olnud naistel võimalik ülikoolis õppida. Maailma üheks arenenumaks riigiks peetavas Šveitsis said naised valimisõiguse alles 1971. aastal! Tõsi mis tõsi: Black Sabbathi esimene plaat oli juba ilmunud, aga Euroopa südames oli riik, kus naistel polnud valimiskastide juurde asja.

Mõistagi peavad meestel ja naistel olema võrdsed õigused ja ligipääs kõigele, sealhulgas haridusele ja töökohtadele. Samas on mul raske nõustuda väitega, et mehed ja naised peavad võrdselt sama tööd tegema. Miljoneid aastaid on mehed ja naised teinud just seda tööd, mis neile meeldib ja mis neil kõige paremini välja tuleb. Taoline valikuvabadus peab olema ka täna. Paljuihaldatud kvoodid on tegelikult selle valikuvabaduse piiramine: eesmärk võib ju olla üllas, ent kui me paneme naised (või ka mehed) tegema tööd, mis neile ei meeldi, siis muudame nad tahes-tahtmata ohvriteks. Töö peab olema inimesele meelepärane, see on nii ühiskonna kui ka selle üksikute liikmete huvides.

Suurim erinevus meeste ja naiste vahel on muidugi see, et ühed on võimelised järglasi sünnitama ja teised mitte. Ajalooliselt on naiste tähtsaimaks rolliks olnud lapse kasvatamine. Kuna inimeste prefrontaalne korteks (ehk suurajukoore esiosa) on teiste imetajatega võrreldes ebaproportsionaalselt suur, siis on suur ka vastsündinud inimese aju. Seetõttu peab inimlaps suhteliselt varases staadiumis ilmale tulema, vastasel juhul ei mahuks ta naise häbemeluude vahelt välja. Nii varajases arengustaadiumis sündiv laps ei suuda enda eest hoolitseda. Lapse üleskasvatamiseks ohverdab naine oma elust mitu aastat ja vajab selleks tuge oma laagrilt (perelt, töökaaslastelt jt). Naine on raseduse ajal haavatavam, eriti viimastel kuudel. Ta vajab kaitset väliste ohtude eest ja abi toidu hankimisel. Rase või väikelapse ema ei suuda üksi kiskjate vastu võidelda. Ka jahile on väikelapsega võimatu minna.

Evolutsioon on seetõttu soosinud naisi, kellel on tihedad sotsiaalsed suhted laagrikaaslastega. Naiste jaoks on olnud oluline luua häid suhteid vastassugupoolega, kes neid kaitseks ja toitu hangiks, eriti siis, kui nad kõhus looteid kasvatavad.

Kaasaegne kultuur on juurutamas inimestesse kuvandit, et nad peavad olema sõltumatud ning alati iseendaga hakkama saama. Seda kuvandit toetab üksinda elavate inimeste suur hulk rikkamates riikides. Inimesed tunnevad survet oma muredega üksi olla ning abi mitte otsida. Ometi vajavad nii naised kui ka mehed erinevates eluetappides rohkelt välist tuge. Ega eesti keeles kooselu ilmaasjata ABI-eluks nimetata.

Sünnitusel võtavad naised pakutud välise abi hea meelega vastu. Tänapäeval on mehel võimalik sünnituse juures viibida ja naisel on hea teada, et kallis inimene on sel otsustaval hetkel tema kõrval.

Kui küsida, miks on liidrid ja juhid pigem mehed, on vastus üsna lihtne: naised on ajalooliselt olnud laste kasvatajad. Neil on tugev side vastsündinuga ning esmane vastutus lapse kasvatamisel lasub ikkagi naistel. Rasedus ja järglaste kasvatamine on ajalooliselt lõiganud ära suure osa naise võimekusest muid rolle täita. Seetõttu on naised ka suhteliselt vähe juhtpositsioone haaranud.
Naise elus oli traditsiooniliselt ligi 16 aasta pikkune periood, mil ta oli sunnitud pühenduma lastele: ühe lapse kasvatamiseks kulus minimaalselt kolm-neli aastat ning keskmiselt pidi naine sünnitama neli järglast, sest laste suremus oli varasemalt murettekitavalt kõrge. Selle 16 aasta jooksul olnuks liidrirolli võtmine keeruline. Ka eluiga oli varasemates ühiskondades lühem ja see vähendas võimaliku liidrirolli võtmise võimalust veelgi. Nii jäid tugeval liidripositsioonil naised pigem järglasteta.

Kuna liidripositsioonil naised jäid väheste järglastega, siis pole ka evolutsioon neid naisi soosinud või on naised juhiks asunud hilisemas eas, kui lapsed juba suured. Naiste ja meeste osakaal tänaste ettevõtete liidripositsioonidel ainult kinnitab seda.

Naised on maailma parimad koduhoidjad ja teevad selle hubaseks. Kes tervitab kontoris esimesena külalisi? Kes kaunistab kodu või kontori, kui kellelgi on sünnipäev?

Mehed on seevastu traditsiooniliselt teinud füüsiliselt raskemat tööd: käinud jahil ning ehitanud eluasemeid. Meeste ja naiste füüsiline võimekus on erinev, ükskõik kui väga me vastupidist ka ei soovi. Spordivõistlustelgi võistlevad naised meestest eraldi ja mehed saavutavad objektiivselt paremaid tulemusi. Kuna jahilkäik või eluaseme ehitamine oli täit tähelepanu nõudev tegevus, otsustas loodus selle usaldada mehele, kuna tema ei pidanud vastsündinu eest hoolitsema. Too ajalooline loogika on teinud mehed suurepäraseks ühe ülesande täitjaks.

Kujutage ette meest, kes pea laiali otsas mööda metsa jookseb, samal ajal Facebooki staatust uuendab ja kõrvaklappidest Metallicat kuulab. Kui suur on tõenäosus, et tal õnnestub lõvi kätte saada? Pigem vahetuvad sellises olukorras rollid ning lõpuks on jahimees see, kes peab metslooma eest ära jooksma.

Meeste- ja naistevahelisi erinevusi on oluline tähele panna, eriti töös inimestega. Mis sest, et moodsad trendid meisse vastupidist sisendavad. Tähtis pole kõigile võrdseid ülesandeid jagada, vaid aidata meestel ja naistel leida see töö, mis neile kõige rohkem meeldib. Midagi pole teha: juhtide, tuletõrjujate, merepäästjate, lendurite, jahimeeste, ehitajate, kaupmeeste ja laotöötajate hulgas on paratamatult rohkem mehi ning naised on suurepärased medõed, õmblejad, kontorijuhid, teenindajad, personalijuhid, üritustekorraldajad ning raamatupidajad.

Tööjaotus teeb meeskonna tugevamaks. Kui naiskolleeg kellegi sünnipäeva puhul töölaua ära kaunistab, tekitab see sooja tunde. Kui aga meeskolleeg füüsiliselt raskemad tööd ära teeb, on omakorda naistel põhjust end hästi tunda.