Kujutle hetkeks ja reaalselt Lääne-Euroopat, täpsemalt näiteks Belgiat, veelgi täpsemalt Brüsseli ühe raudteejaama juurde jäävat niinimetatud Punaste laternate tänavat.

Pilt, mis sulle päevavalges avaneb, on kõike muud, kui silma silitav.
Kujutle lõhnu, õigemini haista ninaga õhku…
Sillutist katavad okse- ja muu inimkehast väljunu loigud. Sekka kasutatud süstlaid ja igasugu olmeprügi. Puruks rebitud riideid ja tühje pudeleidki on. Kohati lööb ninna vänge lõhnapilv…

Tänavat ääristavad majad on armetult räämas. Ilmselt on need kunagi olnud ka uued, kuid vaevalt, et väga ilusad. Sest need on ehitatud kiiruga ja aktiivseks kasutamiseks. Just nüüd, päikesepaiste paiku on aknad luukidega kaetud. Sest öötöö sunnib päise päeva paiku põõnama. Kuid sina vaata neid luuke ja püüa kiirelt arvutada, kui rah(v)arohkeid öid need näinud on.

Korraga kostab ühest sellisest, veel luukidega varjatud haisvast urkast kisa. Naine karjub valjemini. Siis lendab ragisedes lahti tuhandeid kordi jalaga sisse taotud ja paari naelaga remonditud uks. Nahktagis ning nokatsit kandev araablane lendab pükse kohendades tänavale. Oh ei, teda pole välja visatud. Kuid jah, ta põgeneb.

Hetked hiljem jookseb tänavale vaid aluspükstes kogukas naine. Suured, väljaveninud rinnad lotendades laksumas jookseb ta noorukile järele, jätkates juba enne kuuldud kisa.

Kuid mehepoeg pääseb pakku. Maruvihane naine viskab seksi eest tasumata jätnud sulile järele esimese kätte sattunud eseme — tühi pott lendab ja kolksatab mõne meetri kaugusel sillutisel.
Naine neab inglisekeeli: “Varas, kurat, näe … tegema oli küll mees, aga raisk maksta ei tahtnud.”

Kolisev kastrul ja röökiv maadam on tänava ellu äratanud.
Avanevate aknaluukide vahelt piiluvad välja käratseja ametiõed. Kõik nad on ühtlaselt kasimata ja ära-aetud olemisega. Kunagi oli neist mõni ehk isegi ilus… nüüd vaatavad nad mõistvalt suguõe räuskamist, mõni vangutab pead, mõni konkureerivam irvitab. Keegi läidab paljaid kintse aknale sättides sigareti ja sülitab tänavale.

Möödub rong, akendel suu ammuli põrgulikku vaatepilti vahtivaid koolijütsid. Õpetaja vaatab ka ja seletab midagi. Peagi vitriinile ronivad naised lehvitavad rongile. Tänavale tekib kusagilt üha rohkem mehi, kes justkui sihitult edasi-tagasi patseerivad. Tegelikult on neil kõigil vaid üks siht. Vahet pole, on nad noored, vanad, haiged, terved, kahtlased, vähemkahtlased. Iha vajab rahuldamist.

tere

Õhtupimeduses süttivad akende kohal punased tuled. Suurtele, vitriine meenutavatele akendele ilmuvad naised: noored, vanemad, paksemad, saledamad, heledamad, tumedamad… kõiki ühendab vaid üks — oma keha müümine.

Ja mehed ostavad. Valides vitriinil nähtut nii, nagu koduperenaine lihaletis liha — vastavalt vajadusele ja väljakujunenud maitsele, hoolega küpsust uurides.

Mees on kauemaks vaatama jäänud. Ju nähtu meeldib, sest ta astub aknale lähemale. Naine viipab ukse suunas. Hetke pärast see avaneb ja mees on prostituudi toas. Ruumike, tervenisti tänavalt nähtav, umbes 4-5 ruutmeetrine ubrik mahutab kõige olulisema — voodi. Segamatuse kindlustamiseks keerab naine ukse lukku ja veab pisut paksema kardina aknale ette. Jah, naine viipab mehele julgustuseks, kuid mees tahab toast välja. Sest voodi on rõvedalt räpane. Ühtäkki pole mees enam üldse erutunud. Kuid miski ei loe — selles toas kehtivad prostituudi reeglid. Ja isegi kui rahuldust ei saa, saad rahakoti poolsada eurot kergemaks teha küll. Mõni mees naaseb tänavale üsna rahulolevana. Mõni ei tule enam iial tagasi. Ent naine jääb edasi oma urkasse, kus järjekordne klient teda juba akna tagant piidleb.

Mind ajab siiani öökima, kui sellele kõigele tagasi mõtlen. Kuidas suudavad need naised enesele ligi ja sisse lasta tänaval nähtud mehi. Kuidas suudavad nad teha sellist tööd päevast päeva, ööst öösse.

Miks ma selle siin kõik kirja panin? Sest olen rohkem kui korra kuulnud naisi rääkimas teemal prostituudi kerge leib. Armsad naised, prostituudi aus amet ei päästa teie rahalist seisu. Te ei taha seda elu tegelikult elada. Meestele võib meeldida naine, kes oskab voodis imesid teha, kuid kõigel on piirid. Kõigi magatada olnud naised ei ole väärt austust. Mehed võivad ehk korraks head nägu teha, kuid see mulje on petlik. Sest prostituut on mehe jaoks nagu viinapudel, see saab võimalusel joodud, seda saab sõpradega jagada, kuid kasutatult on see tarbetu. Mis viinapudelist edasi saab, sedagi oleme näinud. Maanteekraavides, lõhutuna tänaval jne.

Kas sina tahad olla see viinapudel?