Start-up — sinu võimalus midagi suurt korda saata!

Viimase aasta jooksul on mul mitmed korrad kuhugi ruumi sisenedes tekkinud kergelt kõhe tunne, kas jäi uksel tähele panemata silt “Naistele sissepääs keelatud.” Nüüd võiks ju küsida, et kus kahtlastes kohtades siis pereema ja korralik kodanik ringi liigub, kuid enamus neist üritustest on finantseeritud EAS ja Arengufondi või mõningate teiste tuntud organisatsioonide poolt ja üldiselt toimuvad täiesti päevavalguses.

Tegu on olnud siis eesti start-up'i maastiku elavdamiseks korraldatud üritustega nagu Garage48, Ajujaht, Start-Smart. Võibolla ma veidi liialdasin ja suhtarv neil üritustel on 1:10 — just tänu sellele, et paljudes alustavates start-uppides on naised initsiatiivi haaranud ja otsustanud, et selline sooline diskrimineerimine tuleb lõpetada.

Ometigi on pikk tee minna enne kui soolise võrdõiguslikkuse voliniku võiks sellisele üritusele uksest sisse lasta. Aga probleem ei ole tegelikult keelavates märkides või selles, et infot levitatakse “valitud” sihtgrupile — pigem naisi häirib selle maailma vastuolulisus ja reeglite puudumise kuulutamine ülimaks reegliks. Mehed on geneetilisemalt riskialtimad ja detaile vähem tähtsustavad — naised vajavad teatavat kindlustunnet ja samuti kiputakse liiga sageli täiuse poole püüdlema.

Aga mis need start-upid siis nii vastuoluliseks muudab?

Esimene vastuolu: start-upi olemus

Kuigi start-upiks võiks pidada ju iga alustavat ettevõtet, siis paratamatult vestlustest tihti korduvad sõnad VC, scaling ja exit strategy — ehk siis tõlgituna maarahva keelde — hangi kelleltki suur summa, loo midagi, mis kiirelt globaalseks läheb ning püüa see kellelegi maha müüa. Enamik naisi on harjunud majapidamis eelarvega, kus kulutada saab nii palju kui sisse tuleb, ning selline “õhumüümine” ja küllaltki suur risk on hirmutav. Tegelikkuses on küll ka palju näiteid asjadest, mis vaikselt arenema hakkasid ning maailmavallutuslikud plaanid vähemalt alguses puudusid, kuid tavaliselt nendest ei räägita. Kui sul pole plaani oma firma 7 aasta pärast paarisaja miljoniga kellegile maha müüa, siis oled sa liiga madala lennuga, et tähtsate ninade tähelepanu pälvida.

Aga ära lase sellest heidutada — kui sul on soov miskit teha ja arvad, et see on vajalik, siis kui sulle endale tundub ka 5 aasta pärast 100 000 EUR kasumit piisav ja realistlik, siis tee see ära. Ja samas mõnikod on hea kui julgustatakse veidi kõrgemale lendama kui algselt plaanis.

Teine vastuolu: ebapraktiline on “cool”

Kui ma lastehoid.net projektiga garaažile läksin, siis arvatavasti oli põhjuseks, miks ma üldse tiimi leidsin asjaolu, et kogu üritus oli suunatud avalikele teenustele. Paratamatult on kohal IT mehed, kelle silmad lähevad põlema kuuldes ideed mõne järjekordse iPhone Appi suhtes, mis aitab aega surnuks lüüa ning samas reaalsetel vajadustel põhinevad projektid ei pruugi vajalikku meeskonda kokku saada. Hoolimata aastaga omandatud küllaltki suurest teadmisepagasist ei suuda ma poolte start-uppide puhul siiani aru saada, kust peaks tulema raha, millega algne investeering tagasi teha. Paratamatult tundub esimest korda taolisele üritusele sattuvale naisterahvale, et tegu on lihtsalt aja ja raha põletamisega ning nad ei soovi sellele rongile astuda.

Tegelikult on probleem selles, et nn meeste tarbevaldkondade jaoks on ammuilma juba piisav hulk IT lahendusi ehitatud — samas naistele suunatud veebilehed on enamuses piirdunud foorumite, blogide ja pildigaleriidega. Tundke parem meestele kaasa — neil on palju keerulisem midagi vajalikku ja olulist välja nuputada, kui naistel.

Kolmas vastuolu: terav kriitika ja vastuoluline tagasiside

Naised kannatavad kriitikat tihti kehvemini kui mehed — meid on kasvatatud ju üldjoontes õrnadeks ja tundlikeks olevusteks ning pole ju otse ilus öelda, et su idee on täielik jama. Kusjuures kui sa ise tead, et tegu on hea ideega. Paratamatult on enamuses žüriides ja ka mentorite hulgas osakaal meeste poolel — näiteks Ajujahi 8-st žüriiliikmest on üks naine ja kõik 16 põhimentorit on mehed. Seega paratamatult tuleb aksepteerida seda, et roosa vaht ja läbi lillede ütlemist ei ole — öeldakse, mida mõeldakse ja kusjuures kui su sihtgrupiks on naised, siis ei tasu esimese kriitika peale mingil juhul ideed nurka visata. Ma isegi ei tea mitu korda on mulle öeldud, et lapsehoidjate andmebaas ei ole asi, mis võiks olla vajalik, ja isegi kui ta on vajalik, siis ei ole võimalik selle peale ärimudelit üles ehitada. Ma isegi ei tea, kui kaua ma veel pean tõestama, et ma pole kaamel, kuid samas asi vaikselt liigub soovitud suunas.

Positiivne on see, et otsene kriitika pikas perspektiivis on parem kui pidev vihjamine läbi lillede — alguses võib see ju heidutada, kuid kriitikataluvus on õpitav.

Aga mida siis teha, et ellu jääda ja oma projekt käima lükata?

Mingit absoluutset valemit ei ole, kuid mõned mõtted ja tegevused, mis ennast on aidanud:

1. Leia endale mingi tugrigrupp — ja ma ei pea silmas anonüümsete projektijuhtide kogunemist vaid pigem inimesi, kellel on sinuga ühine taust ja kes usuvad sinu ideesse. Minu jaoks on olnud need algul sõbrad, kes mõtet toetasid ja innustasid midagi ette võtma, siis suurepärane meeskond, kes Garage48-l aitas esmase prototüübi valmis mõelda ning hiljem juba positiivne tagasiside kasutajatelt, et see mida teen on nende jaoks oluline.

2. Ära vaidle — kuula ära ja tee vajalikud muudatused. Ma olen ise emotsionaalne inimene ja kohe kui mingi tagasiside antakse siis tahaks ju täpsustada/vaielda jne. Aga see ei aita — kui teisel pool lauda istuvad inimesed sinust aru ei saa, siis mine koju ja mõtle, miks nad neid küsimusi esitasid ja järgmine kord ideed esitades vasta kõigepealt neile küsimustele.

3. Ole valmis elama kiirtoidu najal — kui sulle meeldib plaanida nädalamenüü ette, teha pikk poenimistu ja juba esmaspäeval kõik ette valmis osta, siis start-up'i puhul see ei tööta. Pead olema valmis päris pikalt selleks, et elad hamburgerite ja kiirtoidu peal, kuna sa kunagi ei tea, kus sa täpselt homme omadega oled ja kui palju sul üldse aega on antud. Isegi taldrikud ja kahvlid on alguses liigsed — alles siis kui põhiline idee on teostatud saab hakata tegelema lauakaunistuste ja muu toreda pudi-padiga.

Aga hoolimata kõigest, mis ülevalpool kirjutasin, ei vahetaks ma oma viimast aastat ühegi teise stsenaariumi vastu — see on hullumeelne ja vastuoluline maailm, kuid samas iga üritus on nagu puhkus argirutiinist ning samas nagu kerge ekstreemsport, kus tilgake adrenaliini veres parandab ainult sooritust.

Ja kellel tekkis nüüd soov seda kõike kogeda, siis juba märtsis kaks lahedat võimalust ka tulemas.

9. — 10. märts Rails Girls
Pooleteistpäevane üritus, mis annab võimaluse aru saada, kuidas programmid üldse sünnivad. Kuigi mehi päris ei keelata tulemast, siis üritus om mõeldud põhiliselt naistele.
http://railsgirls.com/tallinn

23. — 25. märts Garage48 Talinn Music2012
Tegu siis üritusega, kuhu saab oma ideega minna ning kohapeal moodustatakse meeskonnad, kes aitavad idee reaalsuseks saada. 48 tunniga peab valmima töötav prototüüp.
http://garage48.org/tallinn/registration