Ometi pole USA täna enam see, mida me teamast mäletame ja mäletada tahame. Majanduskriis on kõikvõimsa riigi uppi löönud ja hetkel võib USA tänavatel märgata rohkem õnnetuid nägusid, kui kõige vaesemas Eesti agulikülas.
Tragöödiast, milles jänkid hetkel vaevlevad, rääkis Naistekale antud intervjuus majanduskriisi tagajärjel töötuks jäänud USA arst Rainbow Casey.

Väljast tulnuna on mul isiklikult USA hetkeolukorda raske mõista. Eestlasena olen ma Ameerikat alati meie võrdlemisi noorele riigile eesikujuks pidanud?

Selles ongi maailma probleem. USA on kapitalismi kuningriik ja siin ruulib ainult materialism. Minu meelest on maailm muutunud nii materialistlikuks, nagu see täna on, just Ameerika tõttu. Eesti peaks eeskuju looma iseenda peal.

Sul on kaks ülikooliharidust, ent sa oled kuuendat kuud töötu. Kuidas see juhtus?

Ma olen töötanud 20 aastat New Yorgi lastearstina ja lisaks sellele on mul diplom kunstiajaloos. Kaks aastat tagasi tüdinesin ma suurlinna kiirest tempost. Tahtsin vaheldust. Ma olin alati tahtnud kolida Los Angeles’i. Ma kujutan ette, et see unistus on olnud paljudel. Elada päikeselises Kalifornias.
Waldorf koolide kett vajas Los Angelesi lastearsti ja nad lubasid mulle mitte ainult tööd, vaid ka elukohta. Pakkisin oma elu New Yorgis kokku ja tulin siia.
LA on aga Hollywood ja valede pealinn. Kes oleks uskunud, et selle lõksu sattusin ka mina arstina. Ma kujutasin ette, et valelubadusi saavad selles linnas ainult algajad näitlejad ja modellid.

Waldorf kool on tuntud ka Eestis. Kas on tõesti võimalik, et ka nemad petavad?

Maailmas on kõik võimalik. Kui ma kohale jõudsin, teatati mulle, et minu koht anti kellelegi teisele. Järsku olin ma kohvrite ja koeraga maa ja taeva vahel.
Sellest hetkest peale on mu elu kokku varisenud. Ma kaotasin New Yorgis oma äärelinna maja ja Manhattani korteri. Ja loomulikult ka oma sealse töö.

Kus sa praegu elad?

Palm Springs linna lähedal, koha täpne nimi on Sky Valley. Ma olen alati kõrbes tahtnud elada ja vähemalt on see unistus minu elus täitunud. See on ilus vaikne koht, kus on rahulik vanaks saada. LA on minu jaoks liialt võlts.

Tööd pole sa leidnud siiamaani?

Koht, kus ma elan on hetkel nimetatud Kalifornia kõige suurema tööpuudusega piirkonnaks, mille peamine sissetulekuallikas on turism. Viimane on aga majanduskriisi tõttu kannatada saanud kõige enam. Inimestel pole enam raha, et reisida.

Oled sa püüdnud leida mingit muud tööd?

Loomulikult. Ma ei eelda, et saan tööd ainult lastearstina. Olen püüdnud asenduskohaga ka kohalikus koolis kunstiajaloo tunde anda. Samuti käin kohalikus kirikus klaverit mängimas ja aitan vahetevahel koduseid vanureid — teen ükskõik mida, et end hetkel elus hoida. (Ohkab.)
Hiljuti käisin ma meie maakonna tööbüroos ja küsisin neilt nõu. Et äkki peaksin end koolimata veel mingis teises suunas, mis annaks mulle võimaluse tööd leida. Kujutad ette — sotsiaaltöötaja ütles mulle otse näkku, et neil ei ole töökohti ja mul ei ole võimalik teha mitte midagi muud. Tema sõnul on minusuguseid töötuid, kahe kõrgema haridusega inimesi, meie piirkond täis. Nii et minult võeti igasugune lootus.
Aga kui juba tööbürool ei ole enam mõtteid selles valdkonnas, siis kellel veel? Sky Valley on täis töötuid arste ja õpetajaid.

Lisaks tööpuudusele, kuidas on majanduskriis veel sinu ja su sõprade elu muutnud?

Kuna mina kaotasin oma elu LA-sse kolides, siis esimene šokk oli mul sellega läbi elatud. Minu sõbrad ja tuttavad on aga hetkel hüsteerias, kartes kaotada oma suuri maju ja uhkeid autosid. Asju, millega me oleme harjunud elama. Suur osa ameeriklasi on kaotanud oma elukvaliteedi.

Tegelikult ma ei tea, mida me taga nutame. Enamus meie kodudest kuulus reaalsuses pankadele. Inimesed elasid illusioonis. Ja nüüd me oleme hüsteerias?
Nendel laenudel pidi nagunii ükskord lõpp peale tulema. (Vaikib) Iga päev kohtan ma kedagi, kes on kaotanud oma kodu. Inimesed kõnnivad oma majadest lihtsalt minema ja jätavad need pangale. Kas sa kujutad ette — nad pakivad lihtsalt oma asjad kokku ja lähevad oma kodust minema. Sellises seisus on hetkel miljonid inimesed.

Kas hetke majanduskriis sarnaneb sellele, mis jtoimus ühendriikides 1980-ndate alguses?

Jah, ma mäletan seda aega. Toonane pangakriis oli miski, millest inimesed teadsid aga ei elanud omal nahal läbi nii nagu täna. Selle majanduskriisiga, mis meil täna on — ei olnud 1980ndatel mingit pistmist. See on totter näide, millega praegu inimesi lohutatakse. Toona said kannatad suured kompaniid ja rohkem puudutas see Wall Streeti.
Tavainimene ei pannud seda kriisi oma elus tähele.
Ma ei kujuta ette kui palju inimesi on hetkel jäänud USA-s ilma oma kodust? Haritud, noored lastega pered. Ameeriklased on nagu robotid — me oleme programmeritud elama ühtsete standartite järgi. Meil kõigil on autod ja majad ja kui need meilt ära võtta — on ameeriklane paanikas. Reaalsuses ei tohiks see nii olla. Inimene peab õppima hakkama saama ka vähesega. Ma kujutan ette, et eestlane tuleks Ameerika kriisiseisus paremini toime kui elupõline jänki.

Sa ütled, et ameeriklased on materialistlikud. Miks?

Minu meelest juhivad Ameerika ühendriike täna kaks institutsiooni — sõjavägi ja farmaatsiafirmad. Kui sa vaatad siinset televisiooni, siis üle poole reklaamidest puudutavad ravimeid. Iga sümptomi jaoks on olemas tablett.

Kogu maailm teab, et USA suur probleem on ülekaalulised inimesed, aga selle asemel, et algatada tervisekampaaniaid, soovitavad arstid inimestel kaalulangetamise nimel võtta ravimeid või minna operatsioonile. Seda kõike loomulikult selleks, et inimesed tarbiksid meie tasulist ja ülikallist meditsiini.

Mul on paar patsienti New Yorgis, kes minu käest ikka veel aeg-ajalt telefoni teel nõu küsivad. Kui nad arsti juurde lähevad, saavad nad trobikonna tablette, mida nad elu lõpuni võtma peavad. Alternatiivmeditsiin, kui selline, on meie riigis peaaegu keelatud. Ma ei tea, kas sa tead, aga paar aastat tagasi kirjutas üks arst alternatiivmeditsiini teemal raamatu, mis võeti müügist ära ja kuulutati keelatuks. Sest seda peeti meie rahvale ohtlikuks?

Kas sa kujutad ette, et roheline tee või küüslauk saab olla kellelegi ohtlik?

Minu tuttava sõbranna põdes halvaloomulist viimase staadiumi vähki. Selle asemel, et talle hirmkallist keemiaravi ja muud valulikku määrata, soovitasin ma tal oma elu viimased päevad veeta kodus, oma pere keskel. Ühel hetkel läks aga nii, et arstid rääkisid talle ikkagi augu pähe. Praegu vaevleb see inimene meeletutes valudes ja hirmkalli hinna eest mitmendat kuud haiglas.
Hiljutine uuring näitas, et ainult 30% USA arstidest saadab oma pereliikmed viimases staadiumis vähiga keemiravisse. Meie tervishoiusüsteemis on ainult üks põhimõte — kuidas teenida patsientide pealt rohkem raha. Kurb.

Rainbow, sa oled töötu. Kuidas jõuad sina maksta oma tervisekindlustust?

Ma ei jõuagi. Mul ei ole seda juba kolm aastat. Kuus kuud tagasi läksin ma koertekaklusele vahele ja üks koertest hammustas mu nimetissõrme nii, et see rippus ainult nahatüki küljes. Kuna mul ei ole tervisekindlustust, saadeti mind kohalikust haiglast rippuva sõrmega lihtsalt minema. Minu piirkonnas on ainult üks haigla, mis ravib n-ö vaeseid inimesi, sõitsin sinna ise autoga kohale. Nemad tegid minu sõrmega vapustava töö.

Kas riigi poolt polegi vaeste tervisetoetuseks midagi muud?

Noorematele vaestele on mõeldud programm Medical. Minule seda ei antud, kuna ma tegin poole kohaga õpetajatööd ja minu sissetulek ei olnud liialt madal. Kas sa kujutad ette? Kui madal see peab siis olema… Lisakohad võtavad inimestelt igasugused abirahad…aga nendeta ei saa me hakkama!
Medicare nimelist tasuta arstiabi saavad endale taotleda aga inimesed, kes on üle 65-aasta vanad. Niiet tervisekindlustust pole mul võimalik saada kuni selle eani.

Kui suur on üldse keskmise ameeriklase tervisekindlustus?

See on iga inimese puhul individuaalne. Keskmine tervisekindlustus kuus on umbes 300-400 dollarit. Kui inimene on põdenud mõnda raskemat haigust nagu vähk — on tervisekindlustus kindlasti kõrgem.

Loodan, et sa mu küsimuse peale ei pahanda — aga kui suur on sinu kuu sissetulek?

Social Security maksab mulle iga kuu 570 dollarit töötu abiraha. Seda saan ma kuni elu lõpuni ja see on hiljem ka mu pensioniks ja tähendab seda, et ma pean kogu oma elu lõpuni lisaraha teenimise nimel tööl käima.

Ja mis on sinu igakuised väljaminekud?

Ma elan väikeses korteris, mille kommunaalkulud on igakuiselt kuskil 380 dollarit. Mul on liisitud auto, mida maksan iga kuu 400 dollarit. Liising lõpeb siis, kui mu auto on 13. aastat vana. Praegu on ta
Argentina ja USA töötu elukvaliteet on hetkel ühe pulga peal
Paar kuud tagasi intervjueerisin ma Delfi Naistekale oma
. Rääkisime samal teemal, mis Rainbow’ga — Argentina majandusest ja sealsest elukvaliteedist. Teenijanna ametit pidav Cristina rääkis oma sissetulekust ja sellest kuidas ta elab Argentinas peost suhu tuhande pesoga kuus.

Jah, tuhat pesot on ainult 263 dollarit- ometi olles Argentinas elanud tean ma, et see summa on sealses kontekstis võrdne tuhande dollariga USA’s. Ka Cristina pension korvas ainult poole tema väljaminekutest ning nii nagu Rainbow’l Ameerikas, ei olnud ka temal võimalik maksta oma ravimite ja meditsiinikulude eest. Ühiseid jooni on neil kahel veel palju. Mõlemad naised peavad madalat
töötuabiraha ja pensionit arvestades käima ellu jäämise nimel tööl kuni elu lõpuni. Mõlemad naised otsivad igapäevaselt lisatööd ja on seetõttu ära lõigatud teistest riiklikest abirahadest. Nii Argentina kui USA meelest pole nad piisavalt vaesed!
Neid kahte naist intervjueerides on mul väga raske mõista, mis on maailmas juhtunud. Kuidas on võimalik, et heaoluriigi USA kodanik kellel on kaks kõrgharidust — tunneb end sama abitult kui kirjaoskamatu ja maailma ühe vaesema riigi Argentina kodanik Cristina.

ainult 6. (Naeratab.) Mul on kõige odavam autokindlustus, 50 dollarit kuus. See on Kanada firma. Kohalikud kindlustusfirmad küsivad umbes 100 dollarit kuus. Lisaks sellele bensiin, mille hind meie riigis pea iga nädal tõuseb. Loomulikult toit ja muu eluks vajalik…

Kuidas see võimalik on? Sinu väljaminekud ületavad ju sissetuleku?

Jah, kahjuks see ongi nii. Viimase aasta elan ma peost suhu. Ja nii elavad hetkel Ameerikas paljud inimesed.
Hetkel aitab mind väga palju kirikutöö. Käin seal klaverit mängimas ja saan lisasissetulekuna 440 dollarit kuus, mis praktiliselt hoiab mul hinge sees. Jumal tänatud, et ma õppisin lapsena klaverit mängima — muidu ma ei teaks, mida ma täna teeksin, sest 570 dollariga ma lihtsalt ei elaks ära. Kui minu autoga või minu enese tervisega peaks midagi juhtuma, siis ma lihtsalt ei jõua seda maksta.
Aga ma ei mõtle sellele, elan hetkel ühe päeva kaupa. Muidu ei ole lihtsalt võimalik.

Rainbow, tahaksid sa midagi minu rahvuskaaslastele veel öelda?

Aeg ajalt ma kohtan immigrante, kes meie riiki saabuvad ja loodavad siin oma õnne leida. See unistus ei ole enam reaalne. Mehhiklased on püüdnud alati siia elama tulla aga tõde on see, et hetkel on isegi neil kodus parem kui siin USA-s.
Ameerika on väga näruses seisus. Ja kui üks riik ei suuda isegi oma kodanikke aidata, kuidas saab ta aidata teisi. Mina usun, et paljud eestlased on oma kodumaal hetkel õnnelikumad kui inimesed siin Ameerikas. Ja selle kriisi lõppu ei näe ma niipea. Hetkel läheb siinne elu ainult hullemaks.