Üheksast viieni töö jääb minevikku

Kontoris üheksast viieni – nii oli see varem tavaks. Töömaailm on aga läbinud olulisi muudatusi, paindlikud töömudelid annavad üha enam tooni, tööandjad panustavad eelkõige tulemustele ning mitte tööaja äraistumisele. Samas on endiselt vajadus kindlate reeglite järele.

Praegu rakendatakse ettevõtetes erinevaid töömudeleid. Klassikaline tööajakontroll ei ole siiski veel kadunud. Paljudes suurfirmades kasutatakse uksekaarte, mis fikseerivad tööaja, sest suure hulga töötajate arvu puhul ei saa pahatahtlikku ärakasutamist välistada.

Loeb tulemus, mitte show

Arusaam tööst on aga laias plaanis muutumas: järjest enam ei kontrollita mitte kohalolekut, vaid etteantud eesmärkide ja kindlate projektidega seotud ülesannete täitmist. „Seega kehtib uus printsiip – ei mõõdeta mitte aega, vaid tulemusi,“ sõnab Markus Albers, raamatu „Homme jõuan ma hiljem“ autor.

Enam ei kontrollita, kes hommikul esimesena tööle jõuab ja õhtul viimasena lahkub või kes teeb pikimaid lõunapause. Nii jääb laisklejatel vähem võimalusi „massi sisse ära kaduda“. Sest nagu öeldud, loevad tulemused, mitte show. Igal juhul sõltub selline projektipõhine töökorraldus paljuski töö iseloomust ja sellest, kui iseseisvalt on töötajal võimalik oma tööd teha. Konstrueerides meeskonnana näiteks mingit objekti, ei ole võimalik ainuisikuliselt oma tööaega määrata.

Vajadus töötada täiskohaga, kuid light-režiimil

Kui arstid, lennundustöötajad, klienditeenindajad jpt peavad oma tööd tegema vastavalt kindlaks määratud ajale, siis paindlik tööaeg sobib kõigile, kes teevad oma tööd peaasjalikult ainult arvuti taga. Ja see kriteerium hõlmab järjest enam ametikohti.

See võimalus on ettevõtetel tekkinud alles viimase paari aasta jooksul tänu tehnika kiirele arengule ja see vabastab samas töötaja peaaegu täielikult büroos kohaloleku ja kirjutuslaua taga istumise kohustusest.

Ka sellised riiklike seadustega loodud pereelu soodustavad võimalused nagu isapuhkus sunnivad ettevõtteid muutma oma varaseimad seisukohti – sest ka järjest enam meestöötajaid soovib võtta periooditi tööst aega maha. See diskussioon on näiteks Saksamaal alles alguses, on tekkinud vajadus töötada küll täiskohaga, kuid n-ö light-režiimil. Selle põhjuseks on, et paljud mehed soovivad oma nädalast tööaega vähendada viie kuni kümne tunni võrra, kuni nende lapsed on väikesed.

Selliseid ettevõtteid on Saksamaal siiski alles mõnikümmend, kes oma töötajaskonnale säärast töörežiimi võimaldavad.

Kaugtöö vormis, kasutades arvutiside võimalusi

Põhilised töömudelid jäävad küll ka tulevikus samaks ning suurele hulgale töötajaskonnast, kelle ülesanne on põhiprotsessidele tugifunktsioone pakkuda, ei muutu suurt midagi. Samas suureneb pidevalt kasvavas tempos nende inimeste arv, kes töötavad vaba graafikuga vastavalt tööelu paindlikumaks muutumisele. Iga uut tööülesannet võib ju vaadelda ka kui uut projektitellimust ning seega on töö kui pidev kulgemine.

Seda nägemust jagab ka Marcus Albers: „Maad võtab seisukoht, et tööd saab teha igal pool.“

Aastal 2006 võimaldas kaugtööd vaid 20 protsenti Saksamaa tööandjatest ja aastal 2000 oli see üldse vaid 4 protsenti. Täna aga plaanib näiteks Deutsche Bank vaid 20 protsenti töötajaskonnast pidevalt büroosse jätta – ülejäänud saavad teha tööd mobiilselt või n-ö supermobiilselt kodust või reisil olles.

Ka ettevõtted nagu IBM, SAP ja Deutsche Telecom rakendavad sarnaseid töömudeleid. Selline töökorraldus muutub järjest igapäevasemaks just spetsialistide ja juhtivtöötajate hulgas.

Kaugtöö eelised ja puudused

Sageli rakendatakse kaugtöövormis töötajatele nn tööajakontot, mis toimib nagu panganduses arvelduskonto: vahel on seal peal rohkem aega, vahel vähem, vahel ületatakse limiiti.

Leidub veel suur hulk töömudeleid alates osalise ajaga töötamisest, töö jagamisest mitme inimese vahel kuni koguni “investeerimisprintsiibil“ töötamiseni, mille kohaselt alguses töötatakse täisvõimsusel ja selle etapi lõpus jääb kasutusse pikem vaba aja periood, mida saab rakendada hoopis mingi muu valdkonna jaoks, nt akadeemiliseks tööks, teaduslike uuringute läbiviimiseks või lihtsalt pikemaks puhkeperioodiks.

Paindlikel töömudelitel on palju eeliseid: töötajad saavad võimaluse olla iseenda aja peremehed – nad töötavad siis, kui tunnevad end ise olevat kõige produktiivsemad. Selle võimaluse näol on toimumas tohutu emantsipatsiooniprotsess ja muutumas on ka tööelu paradigma, mis seni enamiku inimeste elukorraldust struktureeris ja kujundas.

Uurimuste kohaselt on inimesed seetõttu muutunud ka produktiivsemaks, loovamaks ja rahulolevamaks ning lahkuvad harvem töölt omal soovil.

Siiski varjab säärane paindlik töötamismudel ka ohtusid – selle tulemusena võib kergesti juhtuda, et inimene teeb kogu aeg tööd, ei lülita kunagi välja mobiiltelefoni, on tööalaselt alati kättesaadav ning tal ei ole kunagi tõelist puhkust.