2014 aastal viisime Tallinna Ülikoolis Digiturbe laboris läbi uuringu, milles uurisime Eesti ettevõtete suhtumist internetis leiduvasse infosse tavainimeste kohta (rahvakeeli googeldamise suhtes) kui ka tudengite ja õpilaste arvamust selle kohta, et enne tööle saamist tuleb peale vestluse läbida ka uuelaadne taustakontroll. Uuringus osales 34 tööandjat, kes pakuvad tööd IT või hariduse vallas ja õpilasi oli kokku 208 (nendest 91 olid IT ja haridusvaldkonna tudengid). Samamoodi viidi läbi fookusgrupiga otsinguülesanne ja uuriti, kuidas vältida sattumast „mittesoovitud“ töötajate loetellu ehk saada hakkama oma netikuvandiga.

Tulemused näitasid, et 86% üliõpilasi ja 68% õpilasi arvab, et tööandjad “googledavad” neid enne vestlusele minekut. Kriitiliselt suhtlus sellesse neljandik vastajates, kelle meelest leidub internetis igasugust pahna, mida ei saa võtta tõepähe. Kuna kolmandik tudengitest ja pooled õpilastest tegelevad agaralt enda kohta internetist ka info eemaldamisega, siis tööandjad olid jälle pigem seda meelt, et internetist saadav tulevase töötaja kuvand on pigem õige kui väär. Muret tekitab muidugi see, et internetist tegelikkuses ei ole võimalik lõpmatuseni ennast puhtaks pesta, seega kunagi ei tea kuskohast luukered kapist võivad hakata välja tulema. Lisaks sai kinnitust fakt, et 80% internetist leitud infost pole pandud üles selle inimese poolt. Seega korrutada kogu aeg, et „sa oled ise süüdi, et see info netis on“ ja „ära pane asju ise netti, ole targem“, pole väga palju kasu, sest digijälje on loonud pigem sõbrad, lapsevanemad ise, kool, meedia või tööandja ise.

Tööandjad andsid teada, et enamus kipub korra tulevase töötaja profiilile pilgu peale viskama, sest tulevane töötaja peaks kandma edasi samu väärtuseid kui kannab ettevõte. 28 ettevõtjat peataks aga värbamisprotsessi koheselt, kui leiaks midagi, mis talle ei meeldi: näiteks liigne pidutsemine, lõdvad elukombed, vägivald, narkootikumid, rassism, radikaalsed arvamusavaldused vms. Samas kui inimese kohta on veebis nähtaval normaalse ajalooga profiil, siis see tõstab inimese värbamise tõenäosust. 11 ettevõtet andsid aga teada, et inimese kohta internetist aga midagi ei leita, siis see tundub neile pigem kahtlane. Õnneks otsus inimene tööle võtta või mitte tehakse ikkagi vestluse põhjal, milles samas ainult 9 küsib selgitust internetis leitule. Küsimus muidugi jääb, et kui tööandjal on valida näiteks kahesaja kandideerija vahel, siis miks ta peaks kutsuma need inimesed vestlusele, kes netiprofiili järgi juba ei kvalifitseeru.

Õpilased ja tudengid, kes olid googeldamise vastu, tõid välja, et tööandja ei saa omada töötajat 24/7, seega paratamatult on üheks isikuvabaduseks arvamuse avaldamine. Näiteks ühes brändipoes töötav inimene võiks kanda vabal ajal teise brändi tooteid ja seda ka internetti laadida. Samamoodi toodi välja, et internetis tehakse palju nalja ja kas keegi vahetab elukaaslast nagu sokke, kogub peeneid alkoholipudeleid, sõidab turvavöö lahti kiirendusvõistlusel või käib väljas kallites restoranides söömas, ei tohiks lõppeda tööandja poolse kiusamisega või märkustega selles vallas. Samas nenditi ka ise, et enda e-ohutuse alased käitumused ei ole kõige paremad: “aktsepteerin kõiki oma sõpradeks, kes soovivad”. Mõttekohaks muidugi jääb, et interneti kultuuriruum on maade ja rahvaste ülene ning netti üles paisatud nali võib olla teise meelest üsna solvav tegevus. Näiteks tihti kohtab eestlaste lehtedel rassistlikke ja diskrimineerivaid arvamusi, mille pärast Euroopas ja Ameerikas võiks tegelikult kohe töölepingu lõpetada. Tihti juhtub ka nii, et inimene ise ei olegi vastavat infot üles pannud — seda on teinud tema sõbrad või halval juhul on tema andmete pealt loodud varikonto, mille vastu ei oska ta aga ise midagi ette võtta.

Strateegiad veebiprofiilil toimetamiseks ja otsingutulemustega hakkamasaamiseks:

  • ära luba peol endast pilti teha — kasutatav strateegia õpilaste kui ka tudengite hulgas;
  • uuri kuhu laetakse üles pildid — seda kasutavad pigem õpilased;
  • uuri kes jääb piltide omanikuks  — seda kasutavad pigem õpilased;
  • tee ise pilte ainult siis kui oled loa saanud — seda kasutavad pigem õpilased;
  • selgita ise teistele, kuidas planeerid pilte jagada/kasutada — seda kasutavad pigem õpilased.

Õpilaste strateegiad:

  • ei postita infot internetti, teised postitavad minu eest (see pole minu probleem, sest mina pole postitanud — ignoreerimine);
  • postitan enda kohta hunnikutes infot, nii et see summutab kõik muu info (panna üles palju positiivset infot, siis negatiivne ei paista välja);
  • postitan üles väärinfo (väärinfo postitan üles meelega, et inimesed tuleks ja küsiks minult ise, kas see on tõde või ei ole). Selle strateegia tagasilöögiks on see, et tööandja ei küsi ja tööd te ka ei saa.

Üliõpilaste strateegiad:

  • otsi ja eemalda — otsi ise enda kohta käivat infot ja eemalda see koheselt;
  • ma ei ole ennast kunagi “googeldanud” (enamasti õpetajaks kandideeriv tudeng, naisterahvas — peale otsinguülesannet lubab panna kõik enda kohta käivad kontod kinni);
  • tean midagi, mis minu kohta netis on, aga mitte väga põhjalikult — see grupp ei ole väga ehmunud internetist leitud tulemuste üle.

Artikkel originaalis inglise keeles: Lorenz, Birgy; Kikkas, Kaido (2014). If I do not Like Your Online Profile I will not Hire You! In: Learning and Collaboration Technologies: Technology-Rich Environments for Learning and Collaboration: First International Conference, LCT 2014 Held as Part of HCI International 2014 Heraklion, Crete, Greece, June 22-27, 2014. (Toim.) Zaphiris, Panayiotis; Ioannou, Andri. Springer International Publishing Switzerland 2014: Springer, 2014, (Lecture Notes in Computer Science; 8524), 429 — 439.