Advokaat selgitab: mida tuleks teada kooselu ajal soetatud vara jagamisest
Kui partnerid on või olid abielus, kuulub vara jagamisel kohaldamisele perekonnaseaduses sätestatud normistik. Perekonnaseadus reguleerib ainult abikaasade varasuhet st. perekonnaseaduse kohaldamise eelduseks on poolte seaduses sätestatud korras registreeritud abielu.
Registreerimata kooselule perekonnaseaduse normistik ei laiene ja viimasest tulenevat varasuhet on võimalik reguleerida võlaõigusseaduse normide järgi. Kohe tuleb aga rõhutada, et märgitud seadused ei ole identsed ning neis sisalduvates regulatsioonides on olulisi erisusi.
Alljärgnevalt käsitleme esmalt varasuhte reguleerimist perekonnaseaduse järgi ja seejärel võimalusi varasuhet reguleerida võlaõigusseaduses sätestatud korras ehk juhul kui partnerid ei olnud abielus.
Aastatuhandeid on olnud pea ainsaks aktsepteeritavaks kooselu vormiks registreeritud abielu. Sellest tulenevalt on abikaasade varasuhte normistik välja kujunenud viimase paari tuhande aasta jooksul ja pakub võimalikult mõistlikke lahendusi ja kaitset.
Eestis kehtiv perekonnaseadus räägib kolmest varasuhte liigist: varaühisus, vara juurdekasvu tasaarvestus ja varalahusus. Enamlevinud ja — kasutatav varasuhte liik on varaühisus mis perekonnaseaduse kohaselt tekib poolte kokkuleppel või juhul, kui abiellujad ei ole valinud abiellumisavaldusega varasuhet ega ole sõlminud abieluvaralepingut.
Varaühisuse korral lähevad abikaasade ühisomandisse abielu kestel omandatud esemed ja muud varalised õigused. Seega moodustavad ühisvara esemed ja varalised õigused, mitte aga kohustused.
Varaühisus tekib abielu registreerimise hetkest ja lõpeb kas abielu lahutamisega, ühe abikaasa surmaga või abieluvaralepingu sõlmimisega. Abikaasade ühisvara moodustavad järgmised esemed ja õigused:
Varaühisuse kestel omandatud esemed (Siin ei oma tähtsust kumma abikaasa nimele on vara registris registreeritud või kumb abikaasadest panustas rahaliselt või tööga enam esemete soetamisse. Enne abiellumist abikaasale kuulunud vara on selle abikaasa lahusvaraks ja see ei kuulu varaühisusse);
Lahusvarale varaühisuse ajal tehtud töö või varalise soorituse kulutuste väärtus. (Tüüpiliseks juhuks on ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluva elamu parendamine abielu ajal);
Lahusvara huvides kasutatud ühisvara väärtuse hüvitis;
Ühisvara vähendamise hüvitis.
Abikaasa lahusvaraks on järgmised esemed ja õigused:
Isiklikud tarbeesemed, tasuta käsutuse alusel omandatud esemed (tüüpiliseks juhuks on siin abielu ajal ühe abikaasa poolt kinke või pärimise teel omandatud vara), lahusvara arvel omandatud esemed ja abieluvaralepinguga määratud esemed;
Kohustusliku kogumispensioni lepingust tulenevad varalised õigused (Märgitu tähendab seda, et kogumispension ei moodusta kunagi ühisvara ja lahutuse korral kogumispensioni kontol olev raha jagamisele ei kuulu);
Lahusvara arvel ühisvarale tehtud kulutuste väärtuse nõue.
Abikaasade solidaarkohustused tekivad
tehingutest perekonna vajaduste rahuldamiseks (Tüüpiliseks näiteks on abielu ajal võetud eluasemelaenud vm. ühistes huvides võetud laenud. Kui aga näiteks üks abikaasadest võtab laenu ainult enda huvides, ei ole tegemist abikaasade ühise kohustusega);
ühisvaraga tehtud tehingutest tulenevad kohustused.
Perekonnaseadus sisaldab normistikku, mille kohaselt abikaasade ühisvara jagatakse varaühisuse lõppemisel abikaasade vahel võrdsetes osades. Samuti kuuluvad jagamisele sama põhimõtte järgi abikaasade varalised kohustused. Vara jagamisel kohaldatakse kaasomandi jagamise norme. Kuivõrd seadus määratleb piisava täpsusega varaühisuse alguse ja lõpu, varaühisuse koosseisu ja varaühisuse lõppemisel vara jaotusprintsiibi, on isikute varalised õigused kaitstud.
Oluliselt komplitseeritum on varasuhte reguleerimine juhul, kui partnerid ei ole abielus. Probleem on tõusetunud eriti viimase paarikümne aasta jooksul, kui üldlevinuks on muutnud kooselu abielu registreerimata. Suur osa partneritest valib sellise kooselu vormi küll vabast tahtest, samas aga näiteks samasoolised partnerid ei saagi Eesti seaduste järgi abielluda. Küll aga vajavad abielus mitteolevad partnerid igapäevapraktikas varasuhetes kaitset.
Abielus mitteolevate partnerite varasuhteid saab reguleerida asjaõigusseaduse ja/või võlaõigusseaduse alusel. Kuivõrd märgitud seadused varaühisuse mõistet ei tunne, siis automaatselt ühisvara ja/või kaasomandit ühiselt omandatud varale ei teki. Hea kui vara soetatakse kaasomandisse ja registreeritakse vastava vararegistris (näiteks kinnisturaamatus) kaasomandina. Kui aga vara on ühe partneri nimel või üldse registreerimisele ei kuulu, on teise partneri õiguste kaitsmine äärmiselt keeruline. Kohtupraktikas on selleks kasutatud seltsingu regulatsiooni. Kuid ka sellisel juhul tekivad tavaliselt tõendamise küsimused eriti kes ja kui palju varasuhtesse panustas, sest kumbki partner peab sellisel juhul tõendama oma panuste suurust.
Milline oleks väljapääs? Kõige lihtsam viis on abielu registreerida ja saavutada sellega perekonnaseadusest tulenev õiguste kaitse. Kui aga seadus ei luba abielluda?
Räägitud on tsiviilpartnerluse seadusest, mis peaks reguleerima kooselavate isikute varasuhet. Aga ka siis tekivad kohe küsimused — kes on partnerid, millal partnerlus tekib, kuidas seda tõendada, millal partnerlussuhe lõpeb? Kas läbi partnerlusseaduse jõuame lihtsalt teise nimega abieluinstitutsiooni juurde?
