Peres ei ole kaht eraldi rahakotti, vaid üks ja ühine. Nii Janar kui ka Gitana püüavad eelarvesse anda oma panuse. Siiski peab Janar perre raha toomist ikkagi pigem enda ülesandeks: „Kui minul oleks võimalus naist ülal pidada, siis seda ma ka teeksin.” Tema arvates on nii õige, sest naise õlule jääb paratamatult suurem vastutus koduse majapidamise ja järeltuleva põlve eest hoolitsemisel, eriti veel, kui lapsed on väikesed.
Janari arvates on ainumõeldav, et kui naine on beebiga kodune, peab lapse isa tagama ka naisele kõik mugavaks eluks vajaliku. „Naisel endal ei jää selleks tite kõrvalt võimalust ja aega.” Ta lisab, et ka tema abikaasal ei oleks praeguse koormuse kõrvalt kuidagi võimalust täiskohaga töötada — Gitana käib osalise koormusega tööl, õpib ülikoolis ja kasvatab nende pisitütart Anna-Mariat. Kui Gitana sai emapalka, kulus see enamjaolt lapse vajaduste katmiseks. „Siis olin küll ainult mina see, kellel oli sissetulek, kuid ajasime kitsamalt läbi ning vahel toetasid meid ka vanemad,” meenutab Janar.
Olgugi et Janari panus ühisesse rahakotti on ka praegu suurem, ei tee ta sellest numbrit ega hakka hambaid kiristama ka siis, kui Gitana teinekord sealt natuke raha võtab ja endale näiteks uued kingad ostab. „Tavaliselt, kui väljas midagi ostmas käime — ja need ei ole just auto- või mõned muud tehnikavidinad –, šoppame me koos ja mul on hea meel, kui suudan naisele ka midagi ilusat lubada,” sõnab ta. Pealegi võib ju vabalt juhtuda, et kunagi teenib hoopis tema ise vähem ja naine panustab rohkem.
Arutut kulutamist Janar muidugi heaks ei kiida. „Kellegi rahakott ei ole põhjatu, ka meie oma mitte. Proovime arvestada regulaarsed kulutused igakuistest tuludest maha ning see vaba raha ongi meie piiriks.” Nii on temagi mõnikord oma kaasale meelde tuletanud, et arvestada tuleb ka teiste kulutustega. Peab mõtlema, kas see, mida naine tahab, on just hetkel olulisim ja kas selleks on piisavalt võimalusi. Süsteemi „sinu raha — minu raha” Janar aga täiel määral heaks ei kiida. Ka kulude puhul mitte, mis samuti ei ole nende peres rangelt jagatud. Ühised arved makstakse ikka ühisest rahakotist, ka ootamatute või suuremate väljaminekute puhul.
„Hindame kogu sissetulekut kuus ning kõiki väljaminekuid ja seda, mis sellest üle jääb. Me ei vaata asju üldse selle pilguga, mis raha on minu ja mis sinu, vaid arvestame, kui palju meil on vaba raha. Vastavalt vajadustele seda ka kulutame,” seletab pereisa.
Teistele ei kipu Janar rahaasjades nõu andma — kõik oleneb ju inimestest ja sellest, kuidas konkreetsele perele parim on. Janar toob näitena oma hea sõbra: „Temal on oma naisega nii, et kumbki maksab oma palgast kokkulepitud osa maksudeks. Järelejäänud raha puhul vaatavad mõlemad ise, kuidas selle kulutavad. Miks mitte, kui neile nii sobib.”
Kes: Kaido (29)
Abikaasa: Kai-Epp (21)
Lapsed: Arto (2 a), Rebekka (1 k)
Pere toitja olgu mees? JAH
„Päris kuninganna või toakassi poputamist ma ei tolereeri. Niisugune naise ülalpidamine toob silme ette Liis Lassi või selle kunagise tibideklubi VIP Girls,” teatab Kaido konkreetselt. Ta selgitab: „Nemad propageerisid sellist elustiili, otsisid toetajaid, kes nende solaariumeid ja šoppamisi-pidutsemisi sponsiks. Nende ülesandeks oli vaid piisavalt beibe välja näha.”
Ülalpidamine tähendab Kaido sõnul kõige kinni maksmist, alates söögist ja lõpetades juuksepikendustega. „Ma ei taha olla kahe jalaga rahakott!” kuulutab ta. Kaido pooldab kulude jagamisel mõistliku kompromisslahenduse leidmist. Nõnda ongi nende peres juba suhte algusest peale väljaminekud poolitatud. Selline majanduslik kord sobib mõlemale lihtsalt kõige paremini.
„Meil on nii, et kellel parajasti rohkem võimalusi, see kannab ka jooksvad kulud: maksab poearved, bensiini ja nii edasi,” avaldab Kaido. Suuremad kulutused jäävad tema kanda, ka hoolitseb ta kodulaenu ja telefoni ning interneti eest. Ühekordsed kulukad projektid, nagu reisid või teleka ost, rahastatakse kahasse. Abikaasa Kai-Epp tasub oma rahakotist kommunaalmaksed ja mobiiliarved.
„Kui naine tööl käis, oli tal maksukohustusi natukene rohkem, vahepeal on need nüüd minule kantud,” märgib Kaido. „Näiteks lasteaiaarve oli kah algul rohkem tema kanda.” Sissetulekut Kai-Epul praegu pole, sest ta on vastsündinud Rebekkaga sünnituspuhkusel. Kuni emapalga saamiseni katab ta oma kulud riigi ja linna sünnitoetustest. Teinekord aitavad ka vanemad.
Naisele iluvidinate või ehete ostmine käib Kaido põhimõtete vastu. „Kui tahab mingit ninni-nänni, hangib ise oma rahaga. Tegelikult kui ma isegi pakuks mõne asja puhul, et ma maksaks kinni, siis ta üldjuhul ei taha, kui tal endal raha on,” põhjendab mees. Kalleid riideid pole Kaido sõnul vähemalt lastele vaja üldse osta. Neid saab sugulastelt ja tuttavatelt tasuta, teinekord käiakse kaltsukates ja Kai-Epp on ise tubli käsitöötegija, kellele kampsuni kudumine ja pükste õmblemine pole mingi vaev.
Kaido möönab, et ta võib väga kangekaelne olla ega muuda oma põhimõtteid ka siis, kui naine teeb ikka hästi kurva näo pähe ja palub, et tal ikka väga oleks neid kunstküüsi vaja. „Teame neid kurbi nägusid. Ei kõiguta. Mina olen ikka mina,” väidab ta. Kuid miks siis paljud mehed silmi pilgutamata partneri solaariumid ja küünehooldused kinni maksavad? „Eks see oleneb palju sissetulekutest. Et kui palju mees suudab naise kapriise kinni maksta. Kellel on võimalus nii tegutseda, no palun väga,” leiab Kaido. „Igaühe oma asi, kuidas majanduspool joonde aetakse.”
Kaido sõnul ei hakkaks ta isegi siis, kui võimalus oleks, kinnisilmi kõike maksma. „Mõni mees ehk tahabki koju akna peale potilille, keda siis kastab Mastercardi kastekannust. Mina ei taha.”
