Kas sina oled raha peremees või ori?
Peremees või ori? Igal ühel meist on olemas oma ettekujutus sellest, kui palju peab raha olema ja kuidas seda kulutada. Võib olla raha peremees, aga ka ori.
Rahal on oluline osa meie elus. See annab meile sõltumatuse, võimaluse omandada haridus, parandada tervist, puhata, lõbutseda, tegeleda kunstiga, spordiga, loominguga, reisida, realiseerida projekte jne. Mingil määral võib raha pidada meie saavutuste mõõdupuuks: kui kasvab palk, tähendab suureneb ka meie hind spetsialistina. Raha võib olla õigusemõistmise, võimu, surve, kättemaksu või heategevuse vahendiks. Kuid selle abil võib väljendada ka oma suhtumist sündmusesse või inimesse.
Raha võib äratada meis kõige erinevamaid tundeid — armastusest ja tänulikkusest kuni vihkamise, õeluse ja hirmuni. See sekkub kõikidesse meie suhetesse — vanemate ja laste vahelisse, mehe ja naise ning kolleegide ja sõprade vahelistesse. Raha iseenesest ei ole ju halb. Ometi peitub meie jaoks selles endiselt midagi müstilist. Suhtume alateadvuslikult kuidagi eriliselt rikastesse inimestesse ning devalveerime vaeste väärtust. Samas on materiaalne heaolu suhteline mõiste. Kellelegi, kes elab meist tunduvalt tagasihoidlikumalt, oleme meie juba rikkad. Miljonäri silmis oleme aga vaesed.
Tähtis pole see, kui palju meil raha on, vaid see, kuidas me oma rahaga ümber käime ning mis see nimelt meile tähendab.
Kuidas me kulutame? Enamus meist usub siiralt, et kui meil oleks rohkem raha, lahendaksime kõik omad probleemid. Ometi näitab praktika, et see pole üldsegi nii. Psühhologid tegid katse, mille käigus osavõtjatel paluti ette kujutada, et neil on palju raha ning et nad koostaksid nimekirja kõigest, mida nad tahaksid siis osta. Kui inimesed hakkasid tõsiselt selle üle mõtlema, mis neile tõepoolest hädavajalik on, selgus, et vajadus paljude esemete järele langes ära. Põhilised kulutuste vektorid kordasid Ameerika psühholoogi Abraham Maslow vajaduste püramiidi. See, mis asub püramiidi põhjas, ongi see, mida me tõepoolest vajame, selleks on toit, vesi, katus pea kohal ja turvalisus.
Nüüd aga vaadake inimesi ostukeskustes — suur osa kaupu, mida nad ostavad, ei vasta ühelegi nende vajadusele. Tõeliselt hädavajalik on vaid ebaoluline osa nende ostudest. Kõik ülejäänu on ostetud reklaami mõjul, oma alaväärtuslikkuse tunnetamise, hirmude, tööprobleemide, koduste ebakõlade jne tõttu.
Tavalised igapäevased kulutused „elamiseks” ei puuduta meid emotsionaalselt. Hoopis teine asi on nn impulsiivsete ostudega, kui me „haarame kõike korraga”, ja üldsegi mitte seda, mida on tarvis. Samas saame kolossaalse rahulduse osaliseks. Paljud võivad lihtsalt käega lüüa ning kulutada ühe õhtuga poole kuu palga. Seda juhtub eriti siis, kui inimesel on hetkel väga tugevad emotsioonid.
Psühholoogilisest aspektist lähtudes on sellised kulutused isegi kasulikud. Need on omal kombel võimalused lõõgastuda ning omavad tuntavat psühhoterapeutilist efekti — tõuseb enesehinnang, tunneme meeldivaid emotsioone, et võime endale „seda ja seda ja veel sedagi” lubada. Saame rahulduse ostudest, mis tegelikult meile üldse vajalikud polegi.
Osaline sellise käitumise põhjus on soov midagi kellelegi tõestada — oma sõltumatust, head rahalist seisu, staatust.
Peab ära märkima kahte psühholoogilist faktorit, mis kujundavad meie suhtumist rahasse. Esimene pärineb lapsepõlvest. Need on probleemid, mis on seotud oskamatusega adekvaatselt raha kulutada. See on sageli tingitud olustikust, millises laps kasvas. Kas ta sai taskuraha oma kulutusteks? Kuidas perekonnas rahasse suhtuti?
Teiseks faktoriks on asjaolu, kuidas raha on saadud. Kui raha tekib ootamatult, siis on see tõeline stress. Ometi pole kõik meist stressile vastupidavad ning mitte kõigil ei ole ostude sooritamise kultuuri. Raha teenimine ja selle kulutamine on aga ühe medali kaks poolt. Vaid muinasjuttudes saavad Tuhkatriinudest printsidele head naised. Reaalses elus on aga endised vaesed kõige kohutavamad rikkad. Kui raha on saadud oma tööga, olgu või lühikese aja jooksul, siis on tõenäosus, et inimene hakkab seda mõtlematult laiali loopima, palju väiksem. Psühholoogilises plaanis on see tunduvalt vähem ohtlik kui ootamatult saadud rikkus.
Rahaga suhtlemise ratsionaalsel tasandil kulutame selleks, et oma vajadusi rahuldada. Kui aga liikuda sügavamale — irratsionaalsesse sfääri, siis sealt võib avastada palju huvitavaid asju.
Meie rahaprobleemid on vaid jäämäe tipp, mille all võivad peidus olla väga sügavad konfliktid. Näiteks võib abikaasade suhtumise järgi rahasse prognoosida, kuidas kujuneb nende pereelu ning saada täieliku pildi nende probleemidest. Kui aga pöörata tähelepanu sellele, kuidas suhtuvad rahasse meie tuttavad või kolleegid, võib kohe aru saada, millised inimesed meie ees on.
Dialoog iseendaga. Kui inimesi tähelepanelikult jälgida, küllap siis täieneb meie „ portreede galerii”. Raha abil on võimalik ka iseendast paremini aru saada.
Võiks küsida endalt, milleks ma vajan raha? Kui palju tahaksin teenida? Kuidas ma seda kulutan? Kas raha on minu jaoks vahend või eesmärk?
Ühtseid reegleid kõikidele rahaga targalt ümber käimiseks ei ole. Ühtesid rahuldab harjumus korjata, teisi — raisata. Nad ei suhtu asjasse kui probleemi. Lõppude lõpuks on kõigil õigus oma teenitud rahaga oma tahtmist ja oskust mööda ringi käia. Ometi on ka neid, keda rõhub ilmne sõltuvus rahast: kellelgi on raske sellest lahkuda, keegi aga kannatab selle tõttu, et ei suuda peatuda enne, kuni kulutab ära kõik. Selline sõltuvus segab elu ning saab konfliktide põhjuseks partneriga või lähedastega. Seetõttu võivad isegi suhted puruneda. Mida siis ette võtta? Sellesse tuleb suhtuda kui igasse teisegi psühholoogilisse probleemi, mis nõuab lahendamist.
Oletagem, et kulutasime palju raha ei millegi peale. Nüüd aga on keeruline argumenteerida ning tõestada endale ja ka teistele oma otsuse „õigsust”. Üritame siis koostada nimekirja ostetud asjadest ning arvutada, kui palju me nende peale kulutasime. Seejärel tuletagem meelde oma emotsionaalset seisundit enne ostu tegemist, ostu ajal ja pärast seda. Mida enam need seisundid erinevad, seda irratsionaalsem oli ost. Nüüd aga üritame ette kujutada, mis oleks meie elus muutunud, kui oleksime kauplusest mööda astunud ning ostmise asemel veetnud aega sõpradega või hea raamatu taga istudes.
Kui selline dialoog iseendaga saab harjumuseks, siis mõne aja pärast peame seda juba mitte pärast järjekordse asja ostu, vaid enne, kui asume seda ostma.
Šoppamine on hea vahend stressi vastu. Kui see parandab tuju ja tõstab toonust, miks siis mitte lubada endale aeg-ajalt „kasutuid” kulutusi? Kulutades raha üksnes ratsionaalselt, jätame end ilma paljudest rõõmudest. Peamine on, et šopingust ei saaks kinnisidee, seisund, kus me enam ei suuda ennast valitseda ning satume oma hullude ostude tõttu võlgadesse.
See, kuidas kujuneb meie suhtumine rahasse ning milline osa on sel meie elus, sõltub üksnes meist endist. Kui suhtumine meid ei rahulda, tuleb seda muuta — iseseisvalt või spetsialistide abiga.
Lõppude lõpuks on raha vaid raha ning sellel peab olema meie elus just see koht, mis on talle ette nähtud, ei midagi enamat.
