Meil on ühine rahakott. Mitte küll sõna otseses mõttes - rahakotid on meil eraldi, aga mõtteliselt siiski ühised. Meil on asjad planeeritud nii, et mees maksab kõik maksud. Kommunaalid, järelmaksud (mõni üksik ka meil siiski on), internet, elekter ja muud pisimaksud on samuti tema rida.

Minul on ainult õppelaen ja mõned ajakirjad, mida koju tellin. Söök ja majapidamistarbed ostan ka mina. Nii tundus kuidagi loogiline, sest mina tulen varem töölt ja käin enne koju jõudmist korraga poes ka ära. Pärast enam ju ei viitsiks.

Loomulikult ei kulu kogu mehe palk ainult maksudeks. Tal jääb midagi alles ka. Sellest osa saadab ta minu arvele. Endale jätab ta oma igapäevase söögiraha tööl söömiseks. Kui puudu tuleb, siis saadan talle. Miks ta oma palgast osa minule saadab? Sest mulle meeldib majandada ja seda on hea teha, kui kõik raha on ühel arvel. Siis ei pea pidevalt "rahavarude" kontrollimiseks kahte kontojääki kontrollima. 

Paljud kindlasti arvavad, et kelle käes on rahakott, selle jalas järelikult püksid. Meil nii ei ole. Püksid istuvad meile mõlemile hästi. Mõnes olukorras talle, mõnes mulle. Me mõlemad saame aru, et selline rahakotisüsteem töötab meie jaoks kõige paremini. Mina olen lihtsalt parem majandaja, tuleme kahekesi kenasti toime ja vahel saab isegi kõrvale pandud. 

Pered peaksid oma rahakoti jaotama nii nagu neile kõige paremini sobib. Nii palju, kui on erinevaid peresid, nii palju on erinevaid võimalusi. Kui ikka on teada, et naine on jube laristaja ja raha järgmise palgapäevani hoida ei suuda, siis ei ole ju mõistlik majandamine tema hooleks jätta. 

Kellelgi ei ole õigust teiste majandamise süsteeme arvustada. Igaüks peaks tegema nii, nagu neile endile meeldib. Meie pere arvamus on ja jääbki selliseks: ühine kodu - ühine raha.