Lapsed, selle asemel, et oma peagi lahkuvale vanemale lihtsalt olemas olla, jauravad mingi materiaalsuse ümber ja seda veel täiesti valimatult viimseid hingetõmbeid tegeva lahkuja voodi juures. Nad on teineteise peale kadedad ja surija peale viha täis, et kuidas ta julges ühele suurema tüki ja teisele väiksema anda. Küll on neile valetatud ja nad saavad aru küll, et lapsed polegi võrdsed, sest kuidas saab üks ikka rohkem ja teine vähem jne jne.
Mul oli nii kahju.
Kui kole see võib olla, et viimased mälestused siit ilmast ongi su oma kallite laste omavaheline kadedus, viha ja solvumine. Sina enam ei jaksa midagi muuta, sa ei jaksa neile enam kuidagi tõestada, et oled neid terve elu armastanud ja nad on sinu südames alati võrdsed olnud ning on seda praegugi. Sa tahaksid seda neile veelkord öelda, aga huuled tõrguvad ja hääl kaob olematuks.
Vägisi mõtlen, et mis ometi toimub — kas tõesti ei loe hoolimine, halastus ja kaastunne enam midagi. Loebki vaid raha ja asjad ning kui sul neid pole piisavalt, siis on su eluke mõttetu ja sa ei vääri isegi lohutavat, armastavat sõna enne lahkumist.
Olin selle lahkuja kõrval tema viimsetel tundidel ja nägin seda kõike. Ahastasin hinges. Sellist lõppu polnud see inimene kohe kindlasti ära teeninud. Nii kohutavalt valus kogemus.
