+ Muuda oma ellusuhtumist

Elanud pikka aega finantsilises heaolus ja stabiilsuses, hakkad tahtmatult „glamuuritsema“: vahetad sisu vormi vastu, teed ostusid mitte vajadusest, vaid prestiiži vaatevinklist lähtudes.
Kriis aitab meil puhastuda glamuuri kestast ning paneb taas paika õiged prioriteedid, lülitades meid ümber materiaalselt vaimsele.

+ Õpi uus eriala

Kriis viskab kaardipakist välja nõrgad spetsialistid, imitaatorid, kes on loonud pildi oma raskest tööst. Viimastel aastatel eksisteeris terve suur nimekiri nn moodsatest erialadest, mis peamiselt olid juhtivad, majanduse ja ärijuhtimisega seotud ning
juriidilised. Praegustest tingimustes on aga äärmiselt vajalikud insenerid ja tehnoloogid.
Kriis aitab inimestel tunnetada, et tootvad erialad on raskel hetkel palju vajalikumad ja tähtsamad kui „valgekraede“ ühiskond.
Kui olete juhuslikult just selline „krae“, keda on armutult koondatud, ärge nutke ega süüdistage kriisi, vaid omandage kiiresti uus ja loov elukutse.

+ Avasta oma perekond, abikaasa ja sõbrad

Psühholoogid kinnitavad, et tänu kriisile muutuvad perekonnad tugevamaks. Sellele viitab ka ookeanitagune statistika: üle 25% abielupaare, kes olid otsustanud lahutada eelmisel aastal, tulid järeldusele, et kahekesi on kergem raskeid aegu üle elada, ning võtsid oma lahutuse avaldused tagasi. Tugevnevad ka sõprussidemed — ebameeldivused ja kaotused ühendavad inimesi!

+ Kontrolli kulusid, ole arukas

Kui raha jääb vähemaks ning seda juurde saada on aina raskem, siis tuleb hakata targemini oma eelarvet planeerima. Seda võimaldab kriis igale ühele meist. Kulutused kujunevad mõtestatumaks ning sihipärasemaks. On kindlasti vähe neid, kes otsustavad hakata oma nina kuju muutma või rõdust talveaeda kujundama. Pigem te hoiate raha maamaja ostuks, vanemate ravikuludeks või oma lapse õpingute tarbeks.

+ Hoolitse tervise eest

Kriis, nagu iga teinegi stress, on oma olemuselt karastus kogu organismile. On selge, et parem oleks karastuda pehmemate meetoditega, mitte aga šokiteraapiaga, kuid vahel ei jäta elu teist võimalust.
Kui palju aktiivseid, tugevaid ja sõltumatuid naisi on jäänud omal ajal üksinda, väike laps kätel! Ja kõigil neil tuli tahes-tahtmata ellu jääda. Jah, nad elasid tol korral üle suure vapustuse, kuid, polnuks seda, polekski nad ehk olnud suutelised elus toime tulema. Kriisi ületamise iva selles seisnebki, et esialgu näib olukord väljapääsmatu, samas ei jää mitte midagi muud üle, kui asuda väljapääsu otsima, ületades paratamatult oma hirmud ja inertsuse.

+ Käestlastu tasategemine

Igat kriisi saab iseloomustada tühjusega: pole tööd, ka mitte uusi ettepanekuid, vaba aega on hulgaliselt. Millega seda aga täita, pole aimugi… Rahunege, istuge maha ja tuletage meelde, kui väga te olete kurtnud, et pole aega raamatuid lugeda, keeli õppida, vanu fotosid korda seada või lihtsalt pargis jalutada. Aga just nüüd võib kõige selle (ja ka palju muuga) tegeleda. Ah, et pole tuju? Tuju aga ei tõusegi, kui te lõputult oma kannatustes viibite. Tirige end tahtejõuga melanhooliast välja!
Kriis saab otsa, see pole igavene (kõik möödub kunagi), te olete jälle elu tõusulainetel ning taas on teil kiire. Jälle hakkate kurtma, et teil pole aega kududa, hoolitseda akvaariumikalade eest ega vaadata tähti.
Kui te ei armasta ei kalu ega astronoomiat, leidke eneserealiseerimiseks teisi viise. Näiteks sünnitavad palju naised lapsi, kui karjääriga pole lood kiita. Jah, akna taga möllab kriis ning kõik asjad on kallimaks läinud. Kuid küllap on teie sõbrataridel järele jäänud lasteasju, mida nad heameelega teiega jagavad. Odavaid asju võib mujaltki hankida.

+ Loomingulisus

Loominguline alge peitub igas inimeses. Paljudes see aga lihtsalt uinub ega pruugi kunagi ärgata. Pideva tegutsemise tõttu pole meil aega seda äratada ega ka mitte arendada. Kuid olukord võib ju tänu kriisile muutuda. Ja mitte ainult sellepärast, et nüüd on vaba aega, vaid ka seetõttu, et stressi foonil teravnevad paljude inimeste loomingulised võimed. Nagu on öelnud Horatius: „ Õnnetused ja ebaõnnestumised aitavad avastada võimeid, mis õnnelike asjaolude puhul oleksid jäänud varjatuks“.
Ka psühholoogid kinnitavad, et kriisiga kaasnevad peaaegu et alati uute projektide tekked. Loomulikult ei juhtu seda mitte igaühega, ometi sõltub kõik inimesest endast, kas ta suudab suunata oma peataoleku, meeleheite ja hirmud loomingulisse eneseväljendusse. Kasutage siis pähesadanud kriis ära oma loominguliste ideede leidmiseks. Võimalik, et olete tõepoolest avastanud ülemaailmse kaose taustal endas luuleande. Kirjutage siis kohe oma värsiread üles. Äkki tahaksite teha savikannust kunstiteose? Asuge asja kallale enne kui tahe maha jahtub. Kas unistasite kogu elu lapitekist ning korjasite kangatükke? Otsige üles nõel. Ärge laske kaduda ideel, kuni see veel värske ning peaaegu et käega katsutav on. Ja kes teab, võib-olla kujuneb teie hobist tulevikus veel erialagi.

+ Miinuste plussideks pööramine

Igasugust olukorda, ka negatiivset, saab enda kasuks pöörata. Näitena võiks tuua ühe kõige edukamatest ja kuulsamatest XX sajandi psühhoterapeutidest, Milton Eriksoni, kes haigestus 17-aastaselt poliomüeliiti ehk lastehalvatusse, mis aheldas ta voodisse. Halvatus levis üle kogu keha, haigusele ei allunud vaid kuulmine ja nägemine. Ning Erikson, kasutades neid tundeelundeid, hakkas jälgima teda ümbritsevate inimeste käitumist, analüüsima seda ning tegema järeldusi. Ta tegi seda nii innukalt, et unustas ära oma haiguse, mis üleüldiseks imestuseks hakkas taganema.
Hiljem rääkis ta oma haigusest: „Mõistate, mul oli tohutu suur eelis teiste ees — poliomüeliit. Mida ma pidin tegema, et natukenegi oma meelt lahutada? Hakkasin õppima mitteverbaalset keelt ning keha liigutuste keelt“.
Seejärel töötas Erikson välja rehabilitatsioonisüsteemi ning hakkas seda järgides paranema, kuigi arstid pidasid teda lootusetuks (hiljem on ta kasutanud selle programmi elemente oma patsientide juures).
Selgub, et kriis võib valgustada inimest ning lisada eeldusi tulevaseks edukaks tööks. Seda küll vaid siis, kui ei hellitata oma ebaõnne, vaid püütakse edasi areneda.

+ Stressi taset saab juhtima õppida

Iga inimene peab oskama leida endas jõudu, mis aitab valuga (pole tähtis, kas füüsilise või vaimsega) toime tulla, mitte aga ei süvenda depressiooni. Ning kriis on siin teile abiks. Loomulikult oleks parem oma organismi võimalusi tundma õppida enne, kui hakkab välku lööma. Kui aga äike on juba kätte jõudnud, tuleb väga kiiresti selgeks saada lõdvestumise oskused.
Tuletage meelde, mis teid varem aitas rahuneda — lugemine, suhtlemine sõpradega, muusika? Kasutage siis nüüd neid stressivastaseid meetodeid. Kui mingid võtted ei mõju, otsige uusi. Aktiivsetele inimestele sobib auru välja laskmiseks liikumine — sport, tants. Passiivsed võiksid mediteerida või teha jalutuskäike.

+ Ela dünaamilisemalt

Öeldakse, et pole midagi hullemat, kui elada muutuste ajal. Alles kohanesid tänase olukorraga, kui juba uus ukse taga koputab, ning kõik on korraga muutunud. Hakka aga jälle kohanema…
Sündmuste kaleidoskoop väsitab, ometi ei lase dünaamiline elu teil tegevusetult käed rüpes istuda. Ning kui veel mõni aeg tagasi kannatasid inimesed adrenaliini puuduse pärast, siis hetkel ei lase kriis teil igavleda. Olete tahes-tahtmata sunnitud edasi liikuma. Ning olgugi see kogemus millegi poolest valulik, siis tulevikus tõuseb sellestki kasu.

Elustiil — igale oma

Eksisteerib kolm põhilist stiili võitluseks stressiolukorraga.

Konstruktiivne. Püüate ummikseisust väljumiseks plaani välja töötada — otsite lisateenistust, mõtlete, kuhu paigutada järelejäänud raha, kuidas säilitada endist elatustaset väiksemate tulude juures. Pöördute abi saamiseks teiste poole, koopereerute teiste kannatadasaanutega, otsite täiendavat informatsiooni…
See on progressiivne käitumisstiil. Ometi võib palavikuline kriisivastaste abinõude otsing hakata mõjuma psüühikale ja üldse kogu tervislikule seisundile. Ei saa iga hinna eest püüda säilitada endist elatustaset. Tehke mööndusi olemasolevale situatsioonile.

Emotsionaalne. Te räägite kättejõudnud kaosest kõikidega ning kaasate inimesi oma probleemidesse (palga vähendamine, vallandamine, suutmatus võlgu tasuda, last eralasteaeda panna jms). Või siis kannatate sügavalt endamisi, lahjendades muresid alkoholiga, hävitades oma negatiivseid üleelamisi koogikestega jne.
Selline reageerimisstiil viitab iseloomunõrkusele ning võimetusele end stressiolukorras kokku võtta. Mida kauem viljelete emotsionaalset stiili, seda sügavamaks läheb kriisikuristik.

Infantiilne. Kui juttu tuleb kriisist, siis teie imestate naiivselt ja optimistlikult: „Kriis? Probleemid? Millest te räägite? Minul neid küll ei ole“. Tegelikult on kriis ühel või teisel moel puudutanud kõiki inimesi. Püüded neid muutusi ignoreerida on üks psühholoogilise kaitse võtetest: kõik väljastpoolt tulevad negatiivsed stiimulid blokeeritakse vastuvõtuetapil, teadvusesse lastakse vaid positiivset.
Nagu igasugusel kaitsemehhanismil, on ka eitusel õigus eksisteerimisele ning see aitab hoiduda „ära põlemisest“ oma isiklike emotsioonide leekides. Ometi ei tohiks sellega liiale minna, vastasel juhul võite kaduda reaalsest elust ega suuda õigeaegselt reageerida muutunud olukorrale.

Psühholoogide meelest on kõige targem ühildada kõik kolm käitumisstiili, pannes rõhu konstruktiivsete otsuste vastu võtmisele. Emotsionaalsus on hädavajalik, et psühholoogiliselt vastu pidada väljapääsu otsingutel, infantiilne lähenemine aga aitab ajutiselt eemalduda kuhjunud probleemidest.

Allikas: Head Nõuanded